Huacachina kõrb ja selle keskel asuv küla PeruusFoto: PantherMedia / Scanpix
Blogid
10. juuli 2016, 13:24

Palju reisinu kogemus: 10 riiki maailmas, kuhu tasub kindla peale minna! (7)

Üks töökaaslane saatis mulle paar päeva tagasi artikli, milles kõikides maailma riikides käinud reisisell andis nõu, millised on kümme riiki, kuhu igal juhul tasub minna. Kolleeg soovitas mul teha samasugune oma seisukohalt. Nii ma siis kirjutangi enda arvamuse, millised kümme riiki on olnud kõige erilisemad nendest 63, kus olen käinud.

Kuuba. See on riik, kus tuleb ära käia võimalikult kiiresti, sest praegu on seal veel näha kommunismi. Kes kõneleb hispaania keelt, nendele on veel ekstrahuvitav – kohalikega saab kergesti jutule (kes võivad pajatada oma elust – nagu mulle Havannas räägiti) ning loomulikult mõistad tänavatel olevaid loosungeid. Muuhulgas öeldakse plakatitel, et elagu Fidel ja sotsialism on ainuke viis, kuidas jääda vabaks. Samuti on äge vaadata sigareid pahvivaid, rummi rüüpavaid ja doominot mängivaid vanahärrasid kusagil uberikus kohvikus.

Brasiilia. Brasiilias asub Rio de Janeiro, mis on minu lemmiklinn maailmas. Käia favelas, vaadata Lunastaja Kristuse kuju ja tšillida Copacabana rannas – see kõik on megamõnus. Tegelikult on Brasiilias lisaks Riole veel palju vaadata ning ülipalju on minul ka vaatamata. Näiteks on tulevikus Brasiiliasse minnes kindel plaan külastada pealinna Brasiliat, Ilha Grande saart ja lennata helikopteriga Rio kohal. Muide, Brasiilias on ka kõige suurem osa Amazonase vihmametsa. Mina käisin Amazonases Ecuadoris, kuid sama põnev (või põnevam) on see ka Brasiilias.

Itaalia. Mulle meeldivad nii Hispaania, Itaalia kui ka Prantsusmaa ning ma olen nendes käinud korduvalt. Kolmest Lõuna-Euroopa riigist on Itaalia minu arvates kõige erilisem. Kuigi Barcelona on üks mu lemmikuid maailmas, siis on Itaalia linnad Rooma ja Firenze lausa maagilised! Ja rääkimata sellest, et Itaalia pitsa ja pasta ülimaitsvad. Üks parimaid maiustusi, mida söönud olen, on aga Sitsiilia rahvusmaiustus cannolo. Appi, kui hea!

Kolumbia. Ma teadsin kahtluseta, et Kolumbia peab parima kümne hulgas olema. Kui ma nüüd aga hakkan mõtlema, mis täpselt mulle Kolumbia juures meeldis, siis nagu ei oskagi hetkega midagi öelda. Ehk oli see Medellini linn, mis kõigest paari päevaga minu jaoks nii eriliseks sai? Või siis Pablo Escobari kui maailma kõige kurikuulsama narkoparuni lugu? Või maailma kõrgeimad palmipuud Cochora orus? Või võimalus kohviistanduses näha, kuidas valmib kohv? Kahtlemata tasub Kolumbiasse minna.

Põhja-Korea. Ma lükkaksin Põhja-Korea sujuvalt samasse patta Kuubaga. Kuigi sealne elu on keeruline ja inimesed kannatavad, on see väärt nägemist ja kogemist enne, kui see lõpeb. Ja loodetavasti lõpeb peagi. Põhja-Koreas on huvitav vaadata turistidele korraldatud näitemängu, poliitpropagandat ja neid hiigelsuuri kujusid, millega valitsejaid ülistatakse.

Peruu. Ma pole vist kuskil tajunud, et üksainus riik võib pakkuda nii palju erinevat. Peruus saab kõrbes džiibiga ringi kihutada, pingviine vaadata, kultuurseid linnu nautida ja loomulikult näha Machu Picchut – ühte seitsmest moodsast maailmaimest. Peruus tundsin ma tapvat kuumust, aga ka külma, mille tõttu magasin öösel kolme teki all.

India. Tegelikult on see riik, kuhu ma ei tahaks mitte mingil tingimusel tagasi minna – sain ju seal elu ainsa kultuurišoki. Aga samas on mul meeletult hea meel, et olen Indias käinud. Nähes India vaesust, hindasin ma tagasi tulles oma elu ümber. Meil on siin ikka pagana hea elu.

Island. Islandi pinnal kõndimine on nagu Kuul kõndimine. Mina käisin Islandil talvisel ajal, kui enamikes kohtades oli veel lumi ning seega polnud kogemus nii erakordne kui võinuks. Ülimalt hea sõnaga meenutan aga geotermaalspaasid. Õues asuvas basseinis vedeleda oli ülihea, kuigi valitsesid jaanuarikuised külmakraadid.

Venemaa. Tean eestlasi, kes pole kunagi Venemaal käinud ja ei soovi sinna just põhimõtte pärast minna. Mulle meeldib Venemaa paigana väga. Soovitan aga eelkõige minna Venemaa väiksematesse kohtadesse (mitte niivõrd Moskvasse ja Peterburi), seal on näha tõelist Venemaad ja tõelisi venelasi. Minu jaoks on see kuidagi maagiline.

Guatemala. Tegemist on ühe Ladina-Ameerika kõige ohtlikuma riigiga, kuid kui hoida pigem eemale pealinnas Guatemala Citys ringi uitamisest, siis on asi enam-vähem kontrolli all. Guatemala endine pealinn Antigua on aga üks erilisemaid paiku, kus olen käinud. See väikelinn lihtsalt tekitab hea tunde. Linn oli täis koloniaalstiilis maju ning iga nurga pealt ümbritsesid seda vulkaanid (ühel vulkaanil käisin isegi matkamas ning esimest ja siiamaani viimast korda elus tundsin laava kuumust ja lõhna). Samuti soovitan kahel käel minna Atitlani järve äärde ning seal sõita pisikestesse küladesse.

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!