Gerd Kanter: kui leidub minusse uskujaid ning leian, et midagi on tõestamata, jaksan jätkata küll! (6)

Laupäeva hilisõhtul näeb Amsterdami kesklinnas keskmisest rohkem sinimustvalgeid - Eesti fännid seavad sammud Cafe Maxi Kanteri medalipeole. „Kes muu siis ikka meile medaleid toob?“ arutlevad poolehoidjad, kui äsja karjääri 11. tiitlivõistluste medali, EM-pronksi võitnud Kanter neile tänamiseks käe pihku surub.

Aukartustäratava medalikoguga mees patsutab fännidega, teeb pilti, võrdleb oma heitesusse kahe poolehoidja pastlatega - ei märkigi sellest, et järjekorras juba 11. medalipidu oleks tema jaoks igav. Karsklasele kohaselt tõstab Kanter toostiks vaid veeklaasi ning südamliku kõne lõppedes naerab: "Vesi püksi!“

Kell läheneb ühele, kui sumedas suveöös istume Kanteriga pargipingile, taustal lärmavad linnamelu nautivad noorukid ja sõõrmeis üle tee asuvast coffeeshopist ninna tungiv kanepiaroom. Kanterit vestlemiseks sellised tingimused ei häiri. "Täna niikuinii ju erilist und ei ole,“ muigab ta ning asub vestlema.