Aivar PohlakFoto: Teet Malsroos
Jalgpalli EMi uudised
11. juuli 2016, 16:07

Aivar Pohlak: EMi formaati tuleb lisaks sportlikule vaadata ka majandusliku ja kultuurilise nurga alt (4)

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak märgib Portugali võiduga lõppenud EM-finaali järel, et saime järjekordse tõestuse, et suurturniire võidetakse ratsionaalse jalgpalliga.

Mida Portugali võit meile õpetas?

Kui pead silmas meid kui jalgpallihuvilisi, siis kinnitas see taas arusaama, et suurturniire võidetakse pigem mitte ilusa vaid ratsionaalse tegutsemisega. Konkreetselt finaalmäng andis ka ebatavalise võimaluse võrrelda Rondaldoga ja Rondaldota Portugali ja sellest lähtuvalt mõtiskleda staarikeskse ja meeskonnamängu tähenduste üle.

Kui otsida õpetust Eesti jalgpalli jaoks, siis tõdemuse, et lõplikus tähenduses on ikkagi väljak see koht, kus otsustatakse mängu saatus ja et mängueelsetel lähtepunktidel on küll oma tähendus, aga neid on võimalik alati või peaaegu alati platsil muuta.

Esimene 24 koondise osalusel peetud EM on lõppemas. Kas näed turniiri formaadis mingeid nüansse, mida võiks või peaks muutma?

Pigem ei näe. Turniir oli edukas igas tähenduses ja ei tohi unustada,et seda formaati tuleb vaadelda ja hinnata mitte ainult sportlikult, vaid ka majandusliku ja kultuurilise nurga alt.

Kultuuri all pean silmas optimaalset osalejate arvu, lähtudes eeldusest, et UEFA on Euroopa jalgpalliliitude ühendus, mis tähendab, et selle organisatsiooni kaudu viivad rahvuslikud alaliidud ellu oma nägemust võistlusest.

Kuidas suhtuda näiteks maailmameistri Saksamaa tehtud kriitikasse, et 24 koondise tõttu keskendusid liiga paljud meeskonnad liiga palju kaitsmisele ja mängisid passiivselt?

Pigem oli see ka eelmise formaadi puhul nii ja kui meenutada, kuidas Taani 8 meeskonnaga turniiri võitis, siis ei ole võimalik kõnealuses küll praegust mahtu süüdistada. Eeldan, et sakslased olid väljalangemise järel emotsionaalsed ja massimeedia võimendas seda.

Kui 2014 MM tuletas meelde, et ka kolme kaitsjaga mängides võib edukas olla, siis mis on Sinu meelest lõppeva EMi taktikaline pärand?

Otseselt pärandiks ei oska pidada midagi, aga turniiri lõpufaasis torkas silma just ründemängus palju positsioonivahetusi, mida võib tõlgendada meeskondlikus mängus loomingulise lähenemisena, aga persoonide tähenduses ka loomingulisuse puudumisena.

Turniiri esimesel poolel mängiti ründefaasis palju ka kahest keskkaitsjast koosneva liiniga, kelle vahele langes mängu ülesehitamiseks tagumine poolkaitsja, aga play-offides sellist strateegiat praktiliselt enam ei kasutatud.

Hea näide võiks olla Patrice Evra, keda tunneme eelkõige ründava äärekaitstjana, kuid kes eilses finaalmängus jättis oma lemmiktöö selleks ettenähtud mängijatele ja püsis valdavalt põhipositsioonil.

Mitmed väikeriigid või väiksemad riigid (Albaania, Wales, Põhja-Iirimaa, Ungari, Island) ammutasid EMilt emotsioone ja inspiratsiooni, mille positiivne mõju kestab ilmselt pikki aastaid. Kas teeb natukenegi kadedaks?

Ei tee, ma pole lihtsalt selline inimene ja mul on nende üle lihtsalt hea meel. Hakkasin küsimust kuuldes mõtlema, mida kadeduse mittetundmine võiks tähendada ja jõudsin kujutelmani, kus Eesti koondis on finaalturniiril – vaimusilmas olin mina sel ajal kodus. (naerab)