Foto: Ilmar Saabas
Liigume
13. juuli 2016, 08:12

EOK president Urmas Sõõrumaa räägib lähemalt oma plaanidest: Aasta pärast tahan spordirahva ees seista sirge seljaga (6)

Urmas, teeme intervjuud ajal, mil olete Eesti Olümpiakomitee juhina ametis olnud kuu aega. Mis on olnud esimesed ettevõtmised?Mõned üritused olid ette planeeritud, kuid eeskätt tegelesin esimese täitevkomitee koosoleku ettevalmistamisega, kus tähtsaim ülesanne oli alakomisjonide moodustamine, nende komplekteerimine ja neile sihtide seadmine. Soovisin, et kogu spordiüldsus saaks võimalikult kiiresti teada, kes täitevkomitee liikmetest just neile vajalikku komisjoni juhivad.

Seni on EOK-l olnud viis komisjoni, nüüd 18. Kas uue struktuuri rajamisel oli Teile eeskujuks kogemus ettevõtlusest või mõne teise riigi olümpiakomitee?
Minu jaoks on selline struktuur lihtsalt loogiline, eeskätt peab see hõlbustama juhtimist. 18 komisjoni on tegelikult palju, usun, et ajaga mõned neist ühinevad. Näiteks on palju sarnast rahandusel, turundusel ja kommunikatsioonil. Alguses arvasin, et 12–14 komisjoni on piir, aga siis nägin, et näiteks tehnikasport vajab oma – lubasin ju nende eest hoolt kanda. Aeg näitab, missugused on elujõulisemad. Aga kogemus on mul ka: tenniseliidus toimis komisjonide töö väga hästi. Samuti töötavad just niimoodi rahvusvahelised organisatsioonid.

Kuidas komisjonide mehitamine on käinud?
Mina tegin ettepaneku, kes täitevkomitee liikmetest võiks ühte või teist komisjoni juhtida. Üldiselt oli ju teada, kes kuhu sobib. Mõned teisenemised olid, kuid üldiselt võeti mu mõtted hästi vastu. Kuna süsteem on uus, olen pakkunud ka nimesid, kes võiks komisjoni liikmed olla. Ootan ka juhtide initsiatiivi, sest kõik on ju kogenud inimesed. Eesmärgi seadmine saab olla juba vaid kollektiivne töö. Sekretariaadi peale jääb ettepanekute igapäevane elluviimine – kui teatud valdkonna inimest praegu palgal ei ole, tuleb ta tööle võtta.

Millal ootate uue süsteemi esimesi tulemusi?
Aasta pärast täiskogul tahan seista spordirahva ees sirge seljaga ning tutvustada tehtut. Kindlasti on see verstapost. Muidugi tahaksin, et asjad kiiremini liiguksid, kuid MTÜ juhtimine on aeglane protsess.

Palju on alaliitude inimesed seni oma muredega Teie poole pöördunud? Või kokkusaamisi palunud?
Päris palju, aga ma pole jõudnud veel kohtuda. Jagame ka alaliidud täitevkomitee liikmete vahel ära – igaüks kohustub kord aastas osalema nn oma alaliidu juhatuse koosolekul, tutvustama EOK seisukohti ning kuulama nende muresid. Samuti peab ta olema üldjoontes kursis, mis selles alaliidus toimub – näiteks kui on tulemas rahvusvahelisi külalisi või mõni suurem tiitlivõistlus, teab EOK neile ka tähelepanu pöörata ning parimaid tunnustada.

Teie üks valimislubadusi oli Eesti Spordi Maja ehitamine. Päris paljud suuremad alaliidud on juba endale pesa leidnud. Ilmselt isegi maja valmides jääb näiteks korvpall Saku Suurhalli ja jalgpall A. Le Coq Arenale. Kas Te ei karda, et maja jääb tühjaks?
Jah, tõenäoliselt mõned suuremad jäävad sinna, kus nad on end sisse seadnud. Kuid meil on palju väiksemaid alaliite, kus on üks-kaks töötajat. Neil on kasulik koostööd teha, kasvõi pidada ühist raamatupidajat, kasutada samu koosolekuruume ning jagada turundusja juristiabi. Kuid lisaks alaliitude majutamisele peaks Eesti Spordi Maja olema spordirahva kohtumipaik, kus on nurgake meie kangelaste tunnustamiseks.

Koolispordist oli samuti kevadel kampaania vältel palju juttu. Kuna noorte liikumine on püramiidi alus, siis palun selgitage veelkord oma mõtet, kuidas senist süsteemi efektiivsemaks muuta.
Alustuseks rõhutan, et mina räägin spordist koolis, mitte koolispordist. Kooliprogrammis peab leiduma iga päev aeg, mil laps saab trenni teha. Praegu ei ole mingit vahet, kas kehalise kasvatuse tunde on nädalas üks, kaks või kolm, sest tulemus on ikka kesine ja aina hullemaks läheb. Olen koolitanud kümmet last ja seda kõike kõrvalt näinud. Veidi tekitavad elevust spordipäevad, kuid seal säravad vaid need, kes käivad kooli kõrvalt treeningutel.

Kui mõni laps käib juba igapäevaselt trennis ja liigub piisavalt, peaks ta osalema kehalise kasvatuse tunnis minimaalsete elementaarsete teadmiste omandamiseks. Tema trenne peaks arvestama ka kooliprogrammi raames. Jah, malelaual ja hokikepil tuleks vahet teha, kuid selleks ei pea 12 aastat tunnis käima, et tõdeda – noored ei ole sõjaväekõlbulikud, mõned ka mitte elukõlbulikud.

Kui noor osaleb kolm korda nädalas treeningul, kus teda õpetab atesteeritud treener, ja nii viis aastat järjest, saab ta juba öelda, et on tegelenud spordiga. Ja igale lapsele saab leida ala, milles just tema parim on. Küll aga ei saa ma aru ühiskonnas levivast mõttest, et koolitundide raames peaks rohkem liikuma – kui jalutame loodusõpetuses väljas või viime suitsunurga kaugemale, kõnnib õpilane rohkem. Jah, see on ju tore, aga jalutamine ei anna spordipisikut.

Kindlasti on olukord erinev näiteks maal ja linnas. Kui Tallinnas või Tartus tõepoolest saab valida, missugune trenn lapsele sobib, siis maakohas on tihtipeale üks tugev treener. Nagu minu kodukohas oli näiteks korvpallitreener. Mida siis teha?
Tõenäoliselt oskab ka see üks treener laiemalt spordist rääkida. Ja kui ka ei oska, kasvavad tema käe alt keskpärased korvpallurid, kes on siiski spordiga tegelenud. Niisugust võimu meil ei ole, et saata igasse väiksemasse kohta kergejõustiku- või maadlustreenereid.

 

Noortesport on alus ka sellele, et täituks Teie lubadus aastaks 2030 liikuma suunata kolm korda enam eestimaalasi kui praegu. Kui reaalne see soov on?
Väga reaalne. Kui Rootsis ja Norras liigub 40% elanikest, siis miks me väikeses Eestis seda saavutada ei või? Eeldused on suured, esmalt tuleb tugevdada klubikultuuri – et inimesel oleks soov ja tahe olla klubi liige, võib olla saab ta seeläbi mõned hüved. Ametlikult kuulub praegu eestlastest klubidesse 10%, kuid arvan, et tegelikult on liikujate arv suurem, ehk isegi 15%. Väga palju on neid, kes ennast liigutavad, kuid ei ole kuskil ametlikult kirjas.

 

Siinkohal ei saa jätta küsimata, kui tihti ise spordisaali jõuate või tennist mängite?
Tennist mängin järjest vähem, aga võimlen igal hommikul. Rotermanni kvartalis on meil avatud saal, kuhu on hommikuvõimlemisele oodatud kõik ümberkaudsed inimesed. Kui Eestis olen, viin ise treeninguid läbi. Näiteks sel hommikul võimles minuga 15 inimest.

Räägime rahast ka. Seadsite endale eesmärgiks tuua erasektorist EOK-le sponsorraha 1,3 miljonit eurot aastas. Kas läbirääkimised on alanud?
Kombanud olen. Kogenud inimesena tean, et väike summa makstakse kiiresti ära, et küsijast lahti saada, kuid suure summa eest tuleb midagi vastu pakkuda. Ajad, mil EOK -le lihtsalt raha anti, jäävad minevikku. Nüüd on ettevõtjad praktilisemad, meil on selles vallas palju ära teha.

Katuseraha kohta ütlesite, et seda ei tasu puutuda – jäägu nende jagada, kelle töö see on?

Katuseraha teemast pole ma kunagi aru saanud, seda kummalisem oli, et isegi parlamendiliikmed ise läksid kaasa jutuga niisugune rahastamine lõpetada. Mis on katuseraha – 101 riigikoguliiget otsustavad aasta lõpus tänada oma valijaid: kes annab küla kultuurimajale, kes teatrile, kes spordi tarbeks. Nii teevad nad ka edaspidi ja see on väga mõistlik.

Kokku oli katuseraha 6,5 miljonit, millest spordi 1,2 liikus läbi EOK . Kõigil oli vaid see osa rahast hambus, aga kuidas ülejäänud enam kui 5 miljonit jagati, ei huvitanud kedagi.

Tõsi, järgmisel aastal eraldatakse samas summas raha sporti, kuid see ei ole katuseraha. Viimast jagatakse ka tulevikus. Ei saa ju tükki ära võtta, siis jääb katusesse auk.

Endine EOK president Neinar Seli oli arvamusel, et hasartmängumaksu nõukogu kaudu laekuva spordiraha jagamine peaks olema EOK pädevuses. Kas arvate samamoodi?
Olen sama meelt, samuti mõned jõulised ministrid. Konkreetse nõukogu senine olek pole enam efektiivne.

 

Aga kultuurkapital?
Sport on elujõuline kultuuri osa, pean õigeks, et kulka juures on ka spordi kapital. Kogu raha ei pea ka liikuma EOK kaudu. Peaasi, et kehtiksid reeglid ja üheselt arusaadavad kriteeriumid, mille alusel raha jagada, näiteks kui mitu majutust võistlus toob, palju on meediakajastusi, kas tegemist on olümpiaalaga või rahvusvahelise võistlusega. Samuti olen mõelnud, et kultuurkapitali juures võiks olla allfond Eesti Spordi Maja rajamiseks.

Praegune olukord, kus ürituse korraldaja peab igast allikast raha küsimiseks pabereid täitma ja seepeale summa, mis saadakse, on 1000 eurot, on halenaljakas. Ka näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus võiks jagada praeguse 200 000 euro asemel sporti miljoni, kui neil oleks teada, et miljoni kulutamine toob palju rohkem tagasi.

 

Asepresident Tõnu Tõniste rääkis palju rahvusvahelise koostöö edendamisest. Mis Teie hinnangul sel teel annab ette võtta?
Meil on kaks avara silmaringiga asepresidenti, Tõnu Tõniste ja Jüri Tamm, kellest viimane on meie n-ö välisminister. Kindlasti jätkame koostööd koolitusprogrammide osas. Ent minu hinnangul peame järjest enam tegema koostööd naabritega – kui näiteks lätlastel on tugevad BMX-i treenerid ja meil on uus baas, saame koos paremaks.

 

EOK presidendikampaania ajal räägiti nädalate viisi probleemidest ja nende lahendamisest. Aga mis Teile praeguses Eesti spordis rõõmu valmistab?
Tippsport on heas seisus. Meil on palju üritusi, maratone ja teisi rahvaspordipidusid, mis on heal tasemel korraldatud ja mille osavõtjaskond aina suureneb. Kohtusin hiljuti Rahvusvahelise Jalgrattaliidu presidendiga, kes oli hämmeldunud sellest, kuidas Tartu Maratoni lasteüritusel osales ligi 3500 last. Metsarajad ja kergliiklusteed on tasuta saadaval ja pilt, mis sealt avaneb, on tegelikult päris ilus.

Rio de Janeiro olümpiamängud on ukse ees. Mitmetel mängudel ise olete kohal käinud?
Alates 2000. aasta Sydneyst.

 Ja emotsioon, mida neilt esimesena esile tooksite ...?
Sealsamas Sydney olümpial rentisin endale olümpiaküla lähedale maja ja võtsin Erki Noole sinna elama – et ta saaks melust kaugemale. Mäletan hästi kettaheidet ja seda tunnet, kui teise katse eel toppisin sõrmed kõrva, sest ma ei tahtnud seda kolksu kuulda, kui heide peaks uuesti ebaõnnestuma. Ja siis ikkagi kuulsin ... See emotsioon ei unune. Aga kohe teisena tooksin välja Gerd Kanteri 100 meetri jooksu Pekingi mängudel.

 Mitu medalit Eesti koondis Riost koju toob?
Paar medalit on ikka tavaliselt tulnud.

Lugu pärineb ajakirjast Liikumine ja Sport.