Peatreener Indrek Visnapuu selgitab, miks U20 korvpallikoondis EMi B-divisjonis hävis (5)

Visnapuu 12 mõttetera:

1) Esiteks toon välja EMi ülimalt ühtlase taseme. Tagantjärgi väidan, et oli kaks-kolm meeskonda, kellest iga ilmaga paremad oleme. Ühega neist ka kohtusime – Kosovoga ning ka võitsime kindlalt.

2) Teiseks meie väga ühtlane alagrupp (Poola, Venemaa, Valgevene, Island). Island, nagu teame, oli lõpuks finaalis, Poola oli kuues, Venemaa üheksas. Meie alagrupi tiimid võitsid play-offis kaheksa ja kaotasid neli kohtumist. Vaatasin: neljast kaotatud mängust üks oli ühepunktine ja üks Islandi lisaajakaotus finaalis Montenegrole.

3) 1996.-1997. aastad olid sündivuse poolest väga viletsad ja need aastakäigud ka korvpallis hõredaimaid.

4) Neljandaks mängisid ses koondises põhirolli 1997 a poisid – ehk aasta konkurentidest nooremad. Ka see mõjus.

5) Poleemikatekitaja üldsuse silmis, millega olen ka nõus, oli tasavägiste mängude kaotamise „oskus“.

6) Esimene mäng Venemaaga... (47:41 eduseisust kaotus õnnetu viimase veerandiga 49:61 – toim.). Me ei tabanud kusagilt...See kaotus, usun, vajutas kogu turniirile tugeva pitseri, kuigi „masti maha“ otseselt ei võtnud. Meie enesekindlus oleks selle võidu korral hoopis teistsugune olnud. Kuid EM-analüüsi ei saa üles ehitada oleksitele.

7) Kahe põhimängija puudumine (Kotsar, Valge) pluss paari mängija pikema vigastuspausi pealt tulek (Soodla, Jürjens, Pajumets).

8) Paar kontrollmängu jäi puudu (oli kuus); ning täiskoosseisus saime teha läbi vaid kaks mängu.

9) Ja nüüd siis see kauaoodatud Armeenia-kaotus. Alustan samuti sellest Steven Enochist, Connecticuti ülikooli mängijast (ladus meile 30p+15lp – toim.). Ta Armeenias käinud pole. UConi ülikool on aga USA-s ca 25 parema seas. Tegija. (Teiseks põhjuseks: vt ka allpool jutt vahetuste kohta).

Riikide suhtumine oma rahvuskoondisse on erinev. Kui Armeenia koondis koju lendas, sõitis Jerevani mängijaist vaid seitse (võib lisada, et samal printsiibil on näiteks Aserbaidžaani naiste võrkpallikoondis tõusnud maailma tippu – toim.).

10) Lühidalt: miks me kaotasime – sundimata pallikaotused enamuses mängudes, oma praak, nõrk visketabavus.

11) Koosseisust. Puudus tasakaal liinide vahel ning see oli tugevalt ääremängijate poole kaldu – võrdluses tagamängijatega. Tsentrit meil polnudki, Heivo Parrol mängis vaid episoodiliselt.

12) Tagamängijate rotatsioonis oli selgelt vähe mängijaid. Valge puudumine oli valus.

* * *

Positiivsed aspektid, mida Visnapuu turniirist silma ja kõrva taha pani:

1) Jättes viimase võidumängu kõrvale, kaotasime eelmised viis mängu kõik 2-12 punktiga. Keskmine kaotus oli neis viies mängus 5,8 punkti. Meil polnud ühtegi nö lagunemist, mängu lõikes; veerandaega osas küll.

Järgmisele mängule tulime iga kord nagu esimesele mängule, võitluslikult. Ükski kaotus eraldi ei murdnud meeskonda, mida iga muu võistkonnaga oleks võinud juhtuda. On väga tavaline, et sellisel foonil mingil hetkel meeskond kukub kokku. Meil seda polnud.

2) Füüsilist allajäämist vastasele polnud. Sageli vastupidi. Olime väljakul agressiivsem ning kõrgema intensiivsusega meeskond.

3) Statistika järgi tekib küsimus, miks me edukad polnud. Näiteks keskmiselt endale lastud punktide osas olime kõrgel kohal, niisamuti üsna esiotsas lauapallide ja korvisöötude skaalas.

4) Positiivne on kindlasti, et mõningate meie mängijate vastu tunti väljast huvi. Need on: Hermet, Tamm, Soodla ja Kirves. Pisut oli minu jaoks üllatav, et Jurkatamme polnud selles reas.