Deivil Tserp | Esimesest olümpiast unistasin samamoodi nagu teismelisena esimesest seksist (10)

Mu esimesed eredad olümpiamälestused pärinevad 1980. aastast, kui Moskvas ja Tallinnas toimus nn boikotiolümpia. Toona räägiti NSV Liidu kommunistliku partei keskkomitee esimesest sekretärist Leonid Brežnevist, kes spordipeo pidulikult avas, anekdootlikku lugu.

Proovikõnet olevat riigijuht alustanud viie nulli etteveerimisega! Seepeale sosistati talle, et need on olümpiarõngad. Tol ajal oli Brežnevi tervis juba päris läbi ja ta lamas sageli haiglas juhtmete all. Kas ta mõistus nii kehva oli, selles julgen kahelda, aga anekdooti pajatasid irvhambad kaua.

Moskva olümpia ajal olin vaid 12aastane. Ometi mõistsin, et Tallinnas peetud purjeregatt oli väga tähtis võistlus. Siis ilmusid poodidesse isegi Soome mahlad ja või ning mitmed teisedki töörahvale muidu raskesti kättesaadavad kaubad.

 Olümpia jälgimine oli põnev tegevus, teavet üritasin ammutada kõikjalt, kust vähegi võimalik. Meie kolmetoalise korteri esikus mängis transistorraadio Ookean ja suures toas mustvalge televiisor. Kõrva jäi legendaarse ajakirjaniku Tiit Karuksi intervjuu kolmikhüppes kuldmedali võitnud Jaak Uudmäega, kes ütles siiralt: kartsin, et Viktor Sanejevile (kolmekordne olümpiavõitja) mõõdetakse ära!

Kümme aastat hiljem oli suur au töötada koos Karuksiga Spordilehes. Muide, nooruses oli kolm korda nädalas minu jaoks püha ettevõtmine umbes kella 16.30 paiku Mustamäel ajaleheputka järjekorras seismine, sest umbes sel ajal ilmus müügile Spordileht.

Praegustel noortel on selle väljaande fenomeni raske mõista, kuid toon võrdluseks mõne numbri: 1988. aasta Souli olümpia ajal oli Spordilehe tiraaž suurem kui 80 000 eksemplari. Nüüd jääb näiteks Postimehe ja Eesti Päevalehe tiraaž kokku sellele näitajale alla.

Aga galopiga edasi. 1984. aasta Los Angelese olümpiat boikoteeris sotsialistlike riikide leer, mõni väike erand siiski oli. Eesti spordihuvilistel avanes mängude jälgimiseks üks võimalus – Soome televisioon, mida Tallinnas ja selle ümbruses oli võimalik vaadata. Kuna meie televiisori Soome plokk läks katki, veetsin olümpia ajal kõik ööd sõbra juures. Lõpuks olime nii väsinud, et hommikuti nokkisid pead samamoodi nagu õrrekanadel.

Hull spordihuvi sai mulle saatuslikuks ja 1990. aastast hakkasin maitsma leheneegri magushaput leiba. Toona olid reeglid täpselt paigas. Olümpiale pääsesid ajakirjanikuna need, kes olid vastavale tasemele jõudnud. Minu puhul tuli olümpiale minek esimest korda jutuks 1996. aastal. Mu toonane ülemus Eesti Päevalehes, kirjutamise suurmeister Gunnar Press ütles umbes nii: Deivil, sa oled tubli ajakirjanik, aga Tõnu Kees on juba kolm korda kauem samal põllul mütanud, ent ei ole olümpiale saanud. Nii läkski Atlantasse kolleeg Kees. Ausalt öeldes polnud mul kobisemiseks vähimatki põhjust, ehkki hing oli kergelt valus küll.

Minu võimalus saabus neli aastat hiljem, kui sõitsin Postimehe ajakirjanikuna Sydney olümpiale. Seda päeva olin oodanud samamoodi nagu teismelisena oma esimest seksi. Mida ma Austraalias kogesin, sellest järgmises blogis.