Istun ühe erilise maja fuajees. See on häärberi stiilis maamaja Tartust edasi metsa poole. Kaks aastat tagasi olin ka ühes samalaadses kohas – seda nimetati paastutaluks ja selle akendest võis näha vaid põlde ja puid. Arvatavasti aitab selline ümbrus inimestel hingerahu saavutada.
Kui ütlesin oma Ameerika lähedastele, kuhu ma seekord lähen, siis kasutasin sõna “spaa”. Kuigi Eestis ei kutsu keegi seda kohta spaaks. Tavaliselt nimetatakse seda siin laagriks. See termin ajab mind segadusse, samamoodi nagu “paastutalu”. Kui ma mõtlen laagrist, tulevad mulle silme ette telgid, kanuud, ujumine, vorstide kärsatamine... Kui ma mõtlen talust, siis tulevad meelde lambad ja lehmad ja viimaste lüpsmine... nende piimast koore tegemine...
Mõtlen ilmselt liiga palju toidust.
Ujuma ja matkama
saab siin “laagris” tõepoolest minna, aga ärge mitte lootkegi vorsti või piima. See on koht, kuhu inimesed tulevad selleks, et olla ilma toiduta. See on nälgimislaager. Mulle tuleb meelde hoopis termin “koonduslaager”.
Tegin seda nalja meie n-ö hommikusöögi ajal Indrekule, ühele toredale kiilaks aetud peaga Pärnu kutile. Tundus, et ta ei saanud mu naljaüritusest aru. Ehk oli see ka tõesti halb katse.
“See on ju laager,” ütles ta mulle vastuseks. “Meil on füüsilised harjutused, saun, ujumine...”
“Ja me ei söö midagi.”
“Muidugi ei söö! Sellepärast ongi selle nimi paastulaager! See on laager, kus sa paastud.” No muidugi, Sherlock. Selge.
Indrek tuli siia, sest ta oli lugenud meie laagri peaarsti Natalia Trofimova raamatut “Paastuga terveks”. Veel mitu eestlast meie laagrivahetuses tulid siia just tänu sellele raamatule, mis tutvustas neile paastumise imelisi külgi. Kaks naist mainisid motivaatorina ka lootust kaalus alla võtta.
Esimesel päeval oli meil vestlusring, kus pidime sõnastama, miks me siia sattunud oleme. Siis otsustas igaüks ära ka oma plaani: mitu päeva veetoidul olla. Kõige vähem kolm, kõige rohkem seitse.
Minu plaan oli kolm päeva. “Kas sul on ka varasemaid paastumise kogemusi?” küsiti minult. Ja ma rääkisin, kuidas mu elu esimene kolme-päeva-paast möödus Viljandis Lusika talus, ja kuidas talu nimi tuletas mulle alatasa sööki meelde, ja kui õhtuti sauna läksin, tõi suitsulõhn mu silme ette värskelt küpsetatud leiva...
See on ilus koht,
ilmselt oli koonduslaager tõesti halb nali. Siit, kus ma praegu istun, võin kuulda Katy Perry rütme sporditoas ja piiluda naisi, kes on sättinud end meie “toidunurka”, “puljongi” järjekorda. Keskpäeviti annavad laagrijuhid meile nimelt sellist vett, mille sees on ilma soola ja maitseaineteta mõned porgandid ja kartulid ära keedetud. Selle vee nimi ongi puljong.
“Peaaegu sama hea kui toit,” kiitis Indrek mulle. Ta nägi oma kruusi käes hoides nii õnnelik välja.
Ka mina armastan oma puljongiportsu, peaaegu sama palju kui seda lusikatäit mett, mille ma ennist sain. Ilma selle meedoosita poleks ma vist jaksanud ülakorrusele oma tuppa matkata.
Ka praegu istun ma siin fuajees ja kogun jõudu. Uut meeampsu ei tahaks võtta. Mind hoiatati: kui liiga palju võtta, siis rikub see mu paastu ära.
Kas ma olen näljane? Ei, ma olen nõrk, aga mitte eriti näljane.
Üks asi, mis paastumise ajal juhtub – su aju lülitub ümber teisele lainepikkusele. Kui ta saab aru, et nüüd mõnda aega süüa ei saa, siis ta harjub sellega. Vahel küll käib peast läbi mõttepilt, kuidas sa näiteks hüppad bensiinijaamast läbi ja tellid endale muna, juustu, tomati, sinepi ja hapukurgiga võileiva... Aga siis tuleb järgmine mõte: kuidas see mulle suhu mahuks? Ja oleks ikka väga imelik midagi nii rasket oma kõhtu saata...
Esimesel õhtul magama minnes unistasin paprikast. Teisel õhtul porgandist. Mis tunne on seda närida ja alla neelata? Kas see sobitub mu puhanud sooltesse? See tundus hea kaine unistus.
Aga unes nägin, kuidas mu naine andis palaval suvepäeval mulle jäätise ja palus seda hoida. Aga jäätis mu käes hakkas sulama. Ainult üks väike limps, ütlesin ma endale unes. Ainult üks! Ja siis ärkasin üles. Kuulsin poolunes doktor Trofimova häält mulle meelde tuletamas: paastust välja tulemise ajal on jäätis rangelt keelatud! Ja üldse oleks parem sellisest suhkrutoidust hoiduda.
Isegi mitte üks limps.
Paastu peamine eesmärk
on puhastumine. Ma olen tulnud siia selleks, et teha oma kehale üks korralik puhastav läbipesu, loputada end nii väljast kui ka seest.
Kaalukaotus tuleb selle põhieesmärgiga lihtsalt kaasa. Iga päev on meil isiklik arstiaeg, kui kaalutakse ja mõõdetakse. Mina kaotasin kolme paastupäevaga neli kilo. Ma ei teadnud, kas peaksin selle üle uhke olema, aga vist küll, kui arst mind õnnitles: “No vaata seda, ühe päevaga on maha läinud kilo ja 600 grammi!”
Aga sellega koos tuleb ka nõrkus. Vähe sellest, et trepist on raske üles saada, isegi raamatut ei jaksa lugeda – ega kirjutada. Ega pöörata tähelepanu sellele, mida inimesed sulle räägivad.
“Mis su häälega on juhtunud?” küsib mu naine telefonis.
“Ma ei tea,” kraaksun nõrgalt vastu. “Ma ei jaksa... rohkem... rääkida.”
Suure osa laagriajast olen veetnud voodis pikutades ja läbi katuseakna taevast vaadates, kõhu peal soojaveepudel, mis peaks mu seedimissüsteemile head tegema, nii et see oleks nõus oma seinte küljest lahti laskma kõik sinna aastate jooksul settinud saasta. Just seda ma peangi silmas, kui räägin sisemisest puhastusest. Mõtled ju küll, et iga kord WCs istudes tühjendad ja puhastad end seestpoolt ära, aga päris nii lihtne see pole. Kolm päeva järjest lasin teha endale soole sügavpuhastust – vesi sisse, vesi välja, istud ühe aparaadi küljes ja imestad, mida kõike su sooltest ikka veel välja uhada saab.
Ühe meie loengu ajal kuulsin lugu mehest, kes olla nelja-aastaselt kopika alla neelanud ja saanud selle nüüd, 40 aastat hiljem, sügavpuhastusmasina abil sooleseina küljest kätte. Hoidsin ka silmad huviga lahti, mul oli lapsepõlvest meeles, et üks Star Warsi mänguasi läks kord müstilisel kombel kaotsi, aga ei, seda mu sooltest siiski välja ei tulnud. Lihtsalt sappi ja kivikesi.
Tegelikult tunnen ennast
palju paremini kui enne siiatulekut. Ma ei tulnud ju põhjuseta, kõhuhädad on mind juba aastaid painanud. Ma olin õppinud ära tundma, mismoodi mu organism reageeris ühele või teisele toidule, mis tekitas erinevat sorti kõhuvalusid, mis tegi tuju kehvaks, mis pani pea valutama, mis ajas kõrvad lukku. Neid hädasid pole mul siin paastulaagris olnud. Ma tunnen end sisemiselt puhtama ja tervemana kui varem.
See ei ole mitte imeline, plaksuga toimuv tervenemine. See on pigem rahulik ja vaevaline tee, aga ma arvan, et õiges suunas. Ka mõistus on kuidagi klaarim – küll aeglane, aga samas puhas. Imeline on tunnetada, mismoodi on su sooled ja aju seotud. Kui sa täidad end säilitusainete, sünteetiliste värvide ja muu kräpptoiduga, siis ära oota muud kui segadust, stressi ja depressiooni. Aga kui puhastud sellest kõigest, on ka tarkvara puhas. See on nagu sülearvuti üleseadistamine.
Paastulaagrist rääkides ei saa mööda minna ka hellituselemendist. Iga päev saab siin vana head üle keha massaaži, ja lisaks saab valida heina-, mee-, Tai, Jaapani ja näiteks veealuse massaaži. Meemassaaži ma küll ei võta, see tundub justkui piinamine: nälgiv inimene meega kokku määrida. Aga naised panevad end järjekorda. Võib-olla loodavad nad, et naha kaudu saadud mesi on sama hea kui sisse söödu?
Naised on meie laagrivahetuses peamiselt vene rahvusest: Eestist, Moskvast, Helsingist, Riiast... Mulle tundub, et vene naised hindavad selliseid esoteerilisi kohti veel enam kui eesti naised. Või on see lihtsalt juhus, et meie vahetus on nii kokku juhtunud? Igatahes olen ma sattunud justkui väikesele Venemaale ja pursin viimaste jõuvarudega venekeelseid sõnu. Vahel istun puhketoa nurgas ja vahin koos teistega telekat, kust tuleb näiteks vene keelde dubleeritud Jamie Oliveri kokasaade.
Midagi juhtub minuga,
kui vaatan, mismoodi Jamie segab kokku kuskussirooga. See pole nälg. See on pigem ängistus. Mõnda aega kaalun seda emotsiooni, siis otsustan end püsti ajada.
Kui olete nii pikk nagu mina, siis tuleb paastumise ajal väga ettevaatlikult püsti tõusta. Kõigepealt seinast kinni hoida ja oodata, kuni must silme eest ära läheb... Alles siis võib teele asuda.
Võtan suuna välisukse poole. Iga päev tuleb värskes õhus kõndida umbes kümme kilomeetrit, see peaks energiat juurde andma, vere liikumas hoidma.
Kõigepealt jalutan ringi ümber häärberi, siis suundun metsarajale, mööda kasealleed ja väikese oja äärt. On jäiselt külm, linnud sirtsuvad kevadet kuulutada. See on eriline tunne, siin ilusas looduses kõndida, üks samm korraga. Mõtteid justkui polegi. See on vist lähim seisund meditatsioonile, mida ma eales tundnud olen.
Igapäevaseid loenguid
on mul raske jälgida. Neid peetakse küll ka eesti keeles, mida ma peaksin oskama, aga tundub, et mu aju on puhkeseisundis. Suudan keskenduda vaid lühikeseks ajaks ja siis läheb sisemaailm taas uitama.
Siiski õnnestub paar tarkusetera kinni püüda. Näiteks soovitatakse igal nädalal üks päev paastuda, kogu elu. Ja milline nädalapäev see olema peaks, see sõltub su sünniajast. Mina kui Skorpion peaksin igal neljapäeval vee peal olema.
See esoteerikajoon intrigeerib mind, aga samas on paastumise põhjendus täiesti meditsiiniline: paastuv organism minevat üle sellisele režiimile, mis esimese asjana põletab energiat nendest kehaosadest, kus ta tunnetab probleemi. Põletikurakud, vähirakud – need süüakse ära.
Kuulen ka, et umbes kolmveerand inimese immuunsüsteemist sõltub sellest, milline on ta seedekulgla floora. Säilitusainete ja muu sünteetilise keemia ning suhkru sööjate soolestik on tavaliselt segi keeratud. Parim puhastus on paast ja värskelt paastunud soolestikule soovitatakse teha elavate probiootikumide kuur. Need on siinsamas fuajees pudelites müügil.
Täna on mu viimane
laagripäev. Tavaliselt sa paastud teatud arvu päevi ja siis taastud – ehk tuled paastust välja – täpselt sama arvu päevade jooksul. Mina paastusin tegelikult vaid kolm päeva. Neljandal ja viiendal päeval sain kaks korda päevas püreestatud magedat juurviljasuppi. Täna anti mulle nii-öelda päris toitu – kartuleid, porgandeid, lillkapsast, kõik pehmeks keedetud, veidi tilli peale riputatud.
Uskuge või mitte, ma ei kugistanud seda ühe hooga alla. Tundus, et see võttis päris palju aega, lillkapsapudi korralikult läbi mäluda ja alla neelata.
Üsna suur probleem oli aga selle roa magedus. Kui keegi ei vaadanud, ajasin end püsti ja heitsin igaks juhuks pilgu ühisruumi kappi: ega seal juhuslikult soolatopsi pole? Muidugi ei olnud.
Jah, ma tean, ma ei tohi praegu soola süüa, sest sellest võib paistetus tekkida; ja ma pean lähipäevade jooksul jooma nii palju vett, kui jaksan, sest mu soolestik ikka veel pehmeneb ja puhastub ning võib veel jama välja lükata. Protsess nimega elu ei ole sellega läbi, kui ma paastulaagrist lahkun, ja see on minu valik, mismoodi ma siit edasi lähen.
Artikkel ilmus esmakordselt Tervis Plussis 2016. aasta märtsis.
Ei viitsi seda lauset iga artikli alt lugeda,ära tüütab.
Väikestel lastel on neid kõhuvalusid ja hädasid tihti siis, kui nad lähevad võõrasse keskkonda, kas lasteaeda, kooli või teise riiki elama ning neile hakkab piits plaksuma - püütakse teda vormida kellekski teiseks, kes ta ei ole. Murda tema vaimu....
Võib ju käia lõputult paastulaagris, kuid ega see ei muuda asja.