Rio 2016 OM päevik

Deivil Tserp | Õhtune jalutuskäik Rios – jäime ellu! 

Deivil Tserp, Rio de Janeiro, 5. august 2016 04:00
Rio tänavapilt.Foto: Reuters / Scanpix
Olümpiale sõites kõlasid siinkirjutaja kõrvus armsa kolleegi Liina Metsküla sõnad: kadestan sind, Rio de Janeiro on nii tore ja ilus, see on mu lemmiklinn.

Mõistagi polnud mul põhjust Liina sõnades kahelda, sest ta on praeguses spordipealinnas päris kaua elanud. Pealegi on ta käinud rohkem kui 50 riigis, nii et võrdlusmoment on korralik. Minu jaoks on Brasiilia alles 36. riik, millega olen nüüd paar päeva põgusalt tutvunud.

Samal teemal

Tunded on vastuolulised. Ühe lausega öeldes: vaimustusest lakke ei karga! Elus on küllalt tihti nii, et esmamulje jääb igaveseks mällu. Loodan, et Brasiilia puhul on teistmoodi ja saadud emotsioonid lähevad üha paremaks.

Kuid lennujaamast kesklinna sõites vaatasin sõna otseses mõttes suu lahti bussiaknast välja ega jõudnud neid räämas elamuid ja hiiglaslikke slumme ära imetleda. Majade remontimine ja nende ümbruse korrastamine pole ilmselgelt brasiillaste lemmiktegevus.

 Õhtul läksin koos oma noorte kolleegidega hotelli lähistele sööma. Kõndides vaatasin arglikult vasakule ja paremale ning pelgasin, et kohe kargavad välja hambuni relvastatud röövlid, kes meid relva ähvardusel paljaks röövivad. Esimesel õhtul jäime siiski ellu, ehkki räpased tänavad, kus komberdas üks särgita mees koos rääbaka koeraga, tegid meele mõruks.

Välirestoranis einestamine oli aga meeldiv kogemus. Meid teenindati kiirelt ja tellitud toidud olid maitsvad. Mina valisin igaks juhuks roa, mida teadsin – kanarisotto. Ports oli nii suur, et tundsin puudust üliraskekaalutõstjast Mart Seimist, kes oleks aidanud kõik nahka pista.

Kolleeg Viljar Voog valis toidu, millest tal polnud õrna aimu. Kui lihavaagen lauale toodi, tulnuks appi kutsuda terve Eesti purjetamiskoondis. Kuidas me ka ei pingutanud, pool sööki jäi lauale. Rõhutan veel kord: kõik oli maitsev, ent inimene pole ju loom ega jaksa lõpmatult õgida.

Hotelli jõudes muutus meeleolu taas viletsamaks, sest elame väikses toas, kus pole ühtegi kappi, kaks kitsast voodit mahuvad napilt sisse. Kui Sotši olümpial magasin ühes voodis fotograafiga, siis nüüd mahuks kahe sängi vahele isegi peni lesima. Valgusti meenutab seasilma, mis jätab toa hämaraks.

Õnneks oleme hotellis vaid nappidel öötundidel, nii et seda suure rahaga kinni makstud luksust ei pea me liialt nautima.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee