Deivil Tserp | Sydney olümpia mõjus kui tohutu annus lubatud mõnuainet (1)

Minu esimene olümpiakogemus ehk retk maailma kuklapoolele Sydney mängudele oli heas mõttes vapustav. Kängurumaa kostitas oma külalisi tõeliselt laheda spordipeoga. Võib öelda, et 16 aasta tagune ja täpselt nelja nädala pikkune töölähetus oli kui lubatud mõnuainete nautimine.

Olgu märgitud, et Postimehe olümpiatiim, kuhu toona kuulusin, elas Austraalias väliseestlaste katuse all, mis tähendas meie tööandjale tohutut kokkuhoidu. Näiteks Õhtuleht maksis iga ajakirjaniku ööbimise eest 30 000 krooni ehk ligi 2000 eurot, mis tähendas kokkuvõttes 8000 euro suurust väljaminekut. Postimees viis aga oma võõrustajatele 320 euro väärtuses kingitusi. Siinkohal teen sügava kummarduse ajakirjanik Indrek Kaldile, kes selle võimaluse meile välja ajas.

 Austraalias elasime nagu kuninga kassid, meie käsutuses oli suure maja kõrvalhoone, mille ees ilutses türkiissinise veega bassein. Kuna september on Austraalias Eesti mõistes üks kehv suusakuu ja sooja on heal juhul 20 kraadi, siis ujumisvõimalust kasutas meist vaid fotograaf Toomas Huik. Naljaga pooleks võib öelda, et seejärel tuli Tomi ühe tähtsa kehaosa tuvastamiseks kasutada luupi, sestap loobus temagi karastamisest.

Hommikuti uniselt majast välja astudes juhtus üpris tihti, et koperdasime maas vedelenud sidrunite otsa. Aias kasvas mitu sidrunipuud ja iga päev potsatas mõni tsitrusvili enne õiget aega alla.

Pererahval oli ka vahva pisike jahikoer, kes sai meiega suureks sõbraks. Ühel hommikul avastas mu hea kolleeg Andrus Nilk, et tema diktofon on jäljetult kadunud. Otsisime seda nagu pöörased, aga mida polnud, see oli diktofon. Kui me juba kodus olime, saabus Austraaliast teade, et Andruse töövahend on lõpuks üles leitud. Meie neljajalgne sõber oli vedanud selle tuppa diivani taha ja kondi asemel järada proovinud.

Sydneyst meenutan alati mõnusa muigega päeva, kui käisime toreda ametivenna, praegu ajalehe Meie Maa peatoimetajana tegutseva Veiko Visnapuuga niinimetatud Koaala pargis ehk väikses loomaaias pehmet lugu kirjutamas. Mul ei lähe iial meelest see emotsioon, mis paiskus üle Veiko huulte, kui astusime kängurute aedikusse ja silitasime neid ning katsusime õrnalt ka kukkurloomade pikki ja siidpehmeid sabasid. Niisiis, Veiko hüüatas: Deivil, need on ju kängurud, keda me siin vabalt katsuda võime! Jah, loomakestel polnud selle vastu midagi.

Katsuda võis Veiko ka Austraalia lõbutüdrukuid, kui ta ühel õhtul kurikuulsal Kings Crossil ehk punaste laternate tänaval striptiisiklubis käis. Kuid siis tuli piigale bikiinide vahele natuke jootraha panna.

Mis puudutab sportlikke emotsioone, siis need olid sama mõnusad nagu eespool kirjeldatud vahejuhtumid. Seda peab ise kogema, kui 110 000 inimest annavad kergejõustikustaadionil häälepaeltele tarzanlikult voli, et tervitada 400 m jooksus olümpiavõitjaks kroonitud austraallannat Cathy Freemani.

Milliseid fantastilisi sportlikke hõrgutisi me Sydneys veel kogeda saime, sellest täpsemalt juba järgmises blogis.