OLÜMPIALE! Rio de Janeiro tänavatel liiklemiseks on tõukeratas Ingrid Puustale oluline abivahend.Foto: Viljar Voog
Rio 2016 OM uudised
5. august 2016, 04:00

Purjetajad kinnitavad: nalja saab ning tegelikult on kõik hästi!

ÕL RIOS | Eesti purjetajate elu: Puusta kalavõrgus, Rammo delfiinidele seltsiks

„Külastage meie boksi,“ meenub Kreisiraadio sketš, kui sammun Marina de Gloria purjespordikeskuse konteinerite vahel ning otsin eestlaste pesa. Sini-must-valge konteiner asub otse Guanabara ranniku ääres, kus nelja päeva pärast antakse start olümpiamängude regatile.

Purjetajatel pole eluks palju vaja – eelmise aasta augustis Brasiilia poole teele saadetud konteinerist on saanud mõnus pesa, kuhu mahutatakse ära viie sportlase Ingrid Puusta, Karl-Martin Rammo, Deniss Karpaki, Kätlin Tammiste ja Anna Maria Sepa asjad. Kõige rohkem saab enda alla ruumi Finn-klassi purjetaja Karpak, kasvult kõige pisema, purjelauduri Puusta asjad mahuvad kõigest ühele ruutmeetrile.

„Ega meil nii suurt luksust ole kui näiteks brittidel (paari konteineri kaugusel asuval Suurbritannia võistkonnal on väljas isegi pehmete toolidega istumisnurk ning püsti on pandud ka ilmajaam – toim), aga arvan, et ajab asja ära. Meie puhul on  tähtis tiimitöö ja seda meil on kuhjaga!“ selgitab jahtklubide liidu peasekretär Ott Kallas.

Kommuunielu Rio moodi

Tögan mehi, uurides, kus siis must vesi ja katkine paadisild on? „Täitsa suva, mida nad räägivad praegu sellest veest! Niikuinii me ju enam ära ei lähe!“ naerab Rammo treener Rein Ottoson.

Aga sääski on? „Oh, neid on kõikjal! Merel elavad, taimerohketes kohtades linnas kohtab neid samuti! Kogu asi on ikka looduses kinni, inimene seda muuta ei saa,“ tõdeb juba oma üheksandale olümpiale sõitnud treener.

Peagi liituvad seltskonnaga tõukeratastel Puusta ja tema elukaaslasest treener Matthew Rickard. „Näe, kaksikud tulevad!“ hüüab Ottoson. „Ei ole!“ muigab Ingrid ja selgitab, et tõukeratastega sõidetakse hubaseks saanud korterist 15 minutit. Ottoson ja Rammo kasutavad rattaid. „Karla sai minu poja ratta, 1998. aastal Hawaii Expressist ostetud! Rio tänaval sõitmiseks kõlbab, siis pole kahju, et ta ära varastatakse!“

Korter, kus Puusta, Rammo, Ottoson ja Rickard elavad, üüriti maikuus, ning Ottosoni sõnul tehti hea tehing. „Kõigil on oma toad ja mõtle – meil on nii suur televiisor! Me pole virisejad inimesed, kõik on väga rahul,“ tõdeb ta.

„Olümpiakülas olemine on ka omaette elamus, aga seal lähed rahvast pungil sööklasse ja siis ei saa kellegagi rääkida. Nüüd saame rahulikult oma kambaga valmistuda ning keegi kedagi ei sega,“ lisab Puusta.

Londoni regatil 15. koha saanud purjesportlane tõdeb, et tegelikult juhtub olümpialinnas kogu aeg midagi. Paar päeva tagasi jäi ta näiteks kalavõrku kinni.

„See polnud päris kalavõrk, vaid selle tükk, mis veel ulpis. Uimega jäin tagant kinni. Ega ma üldse näinudki seda: päike paistis silma, laine oli ülisuur. Matt pärast küsis, et mis asi sul seal taga ujub,“ muigab Puusta, laskmata end häirida Ottosoni kommentaarist „Selleks võrgud ongi, et blonde püüda!“

„Ma pole nii blond,“ põrutab ta vastu ning jätkab. „Aga eks siin ole tõesti teistsugune. Ühel päeval ei saanud me vette minna, sest kolmemeetrine laine rullus sisse. Siis suunati meid sellele paadisillale, mis natukese aja pärast katki läks. Seejärel leidsime kolmanda koha. Aga eriti see mõjutanud pole, kolmandat korda olen ju juba siin ning kõik on tuttav!“

Parasjagu pesu kuivama riputav Rammo lisab, et tegelikult on olümpialinnas mõnus olla. Paar päeva tagasi veetis tema aega delfiinidega. „Mõned käisid olümpiaks edu soovimas, neid oli isegi ligi kümme tükki!“