Ott Järvela | Kui Neymar sõpru ühes ei võta, pole teda olümpiale vaja

Esmalt naistest. Nendega on kõik hästi. Olümpiaturniiri kaalukus kannatab välja võrdluse MMiga, ilmselt isegi ületab seda. Mullu maailmameistriks kroonitud USA naiskonna 34aastane liider Carli Lloyd sõnas olümpia eel: "Tahan, et minu sportlik pärand hõlmaks mitmeid tippturniire. Kavatsen veel neli aastat jätkata."

Lloydi eesmärgiks on tulla naiskonnaga Rios olümpiavõitjaks, võita 2019 Prantsusmaal oma teine MM-tiitel ning lõpetada karjäär aasta hiljem Tokyos oma neljanda olümpiakullaga (selle eelduseks on esikoht Rios). Lloyd on maailma paremaid naisjalgpallureid ning tema karjäär keerleb ümber olümpia.

Meesjalgpallurite seas on olukord hoopis teine. Rios tulid eile väljakule Argentiina, Portugal, Saksamaa ja Rootsi, aga Lionel Messi valmistub mänguks Ragnar Klavani ja Liverpooli vastu, Cristiano Ronalo on vigastatud ja isegi, kui ta ei oleks, siis Rios teda ei näeks, Manuel Neuer ja Thomas Müller töötavad 2017 Meistrite liiga võidu nimel ning Zlatan Ibrahimovic (v)allutab Manchesteri.

2012 olümpiafinaali kaotust siiani üle elav ja sel suvel koduse olümpia nimel Copa Americast loobunud Brasiilia kapten Neymar on erand, mis kinnitab reeglit – maailma parimatele meesjalgpalluritele olümpiaturniir korda ei lähe. Kui kohal ollakse, antakse endast kõik (teisiti tšempionid ei suudagi), aga olümpia järgi ei planeerita karjääri.

Kõik see ei tähenda, et meeste olümpiaturniir poleks põnev või kirglik. On küll. Eilsed Portugal – Argentiina ja Saksamaa – Mehhiko mängud (skoorid vastavalt 2:0 ja 2:2) olid väga huvitavad. Ning nagu tõdesin 2012 OM-finaali Mehhiko – Brasiilia (2:1) järel, oleksid olümpiamängud jalgpallita üpriski narr üritus.

Järelikult on vaja lahendust, mis suurendaks olümpiamängudel mängitava jalgpalli olulisust. Naiste jalgpalliga, nagu öeldud, muret pole. Lisaks võistlusele tähtsusele on kõik korras ka sportliku poolega, sest näiteks Kanada – Austraalia matši (2:0) dramaatika rahuldas ka kõige nõudlikuma põnevussõltlase vajadused ning pole põhjust karta, et pinge väheneks. Ikka vastupidi.

Meeste rindel on vaja aga jõulist muudatust. Pakun välja variandi eemaldada tavaline jalgpall ning tuua selle asemel olümpiale saali- ja rannajalgpall. Praegu osaleb olümpial 288 meesjalgpallurit (16 meeskonda, igaühes 18 jalgpallurit).

Kvooti suurendamata – see on ROKi jaoks oluline! – saaks 12liikmelisi meeskondi olümpiale kutsuda 24 (tosin oleksid ranna- ja tosin saalijalgpallikoondised). Poleks mingit kahtlust, et olümpiakavva kuulumine annaks mõlemale spordialale üleilmse suure tõuke (mitmetes riikides tähendab olümpiaala staatus oluliselt suuremat rahastust) ja suurendaks olümpiamängude seksikust.

Selle asemel, et vaadata kuu aega varem lõppenud EM-finaalturniiri kehvemat koopiat, näidatakse publikule kahte nooremat publikut (väga) hästi kõnetava spordiala maailma absoluutset tippu. Eks näis, kas ROK ja FIFA tulevad millegi säärase peale ja kas neis jagub revolutsioonilise otsuse tarbeks söekust.