ÕL RIOS | Kuidas Eesti esimene medal olümpial kaduma läks (2)

Samal ajal alistab kodupubliku lemmik Nathalie Moellhausen, kes hakkas Brasiiliat esindama alles kaks aastat tagasi, prantslanna Marie-Florence Candassamy. Emotsionaalsed brasiillased tervitavad varem Itaalia värvides võistelnud Moellhausenit nii häälekalt, et ühtlasi saab kontrollitud Carioca vehklemishalli lae tugevus.

Eesti fännide pingiread, kus istus Rio de Janeirosse saabunud VIPide raskekahurvägi, kultuuriminister Indrek Saar, suurettevõtjast EOK boss Urmas Sõõrumaa, EOK asepresident Jüri Tamm, kahevõistluse olümpiapronks Allar Levandi ja paljud teised, on tühjaks jäänud. Ometi pidi see olema meie päev! Kuhu kadus Eesti esimene medal?

Julia valas pisaraid

Tegelikult algab individuaalturniir meie epeenaistele ideaalilähedaselt. Sissejuhatuseks pakub Erika draamahõngulise etenduse ameeriklanna Katharina Holmesiga. Ehkki tartlanna on alguses silmanähtavalt ebakindel, suudab ta matši võita otsustava torkega, 5:4. Erika võtab vehklemismaski peast ja tema näol on päikseline naeratus. Pole kahtlustki – publiku ees rõõmustab üks kaunimaid naissportlasi!

„Ta on vastane, kes pole tehniliselt tugev, vaid on konkreetne,“ lausub Erika. „Ta ootas lisaajal lõpuni, et teen vea. Tundsin, et saan temast jagu. Muidugi tean, et prioriteedi saamine on risk. Aga uskusin endasse!“

Järgmisena tuleb lavale Ira. Kui tutvustatakse tema vastast, käib Eesti leerist läbi väike kahin. Tõepoolest, kehakujult sobiks ukrainlanna Ksenija Pantelejeva tegelema mõne raskejõustikualaga. See selleks. Piitspeenike Ira, kes on tiitlivõistlustelt toonud kümme medalit, torkab vastase auklikuks. 15:3 tähendab maadlejate kõnepruugi järgi seljavõitu.

Lõpuks on ka Julia Beljajeva kord. Temal tuleb mõõk ristata ungarlanna Emese Szasziga. Tol hetkel pole kellelgi õrna aimu, et 2013. aastal maailmameistriks kroonitud tartlanna kohtub tulevase olümpiavõitjaga!

Matši algus on eestlaste vaatevinklist vinge. Julia pääseb kiirelt 4:1 juhtima, iga punkti järel viibutab ta kätt taeva poole ja hõiskab rõõmust. Paraku jõuab ungarlanna järele ja läheb juhtima. Julia enesekindlus on ühtäkki kadunud ja vastu tuleb võtta kaotus 11:15.

 Enne ajakirjanike juurde tulekut valab Natalja Kotova õpilane pisaraid, saab siis nõrkusest jagu ja saabub meediatsooni pihitoolile südant puistama.

„Alguses olin ise aktiivne ja otsisin rünnakuks võimalusi, kuid siis andsin initsiatiivi vastasele,“ arutleb Julia. „Jäin passiivseks. Mõnikord juhtub nii... Kontroll enese üle kaob. Pettumus on muidugi suur, viimased kaks aastat töötasingi selle võistluse nimel.“

Julia jätkab: „Tegelikult ma ei saa öelda, et tunne või vorm on halb, kuid vastane oli minu jaoks ebamugav. Varem olen talle ainult kaotanud, nüüd tuli palju-palju paremini välja. Sain aru, et tema kardab mind samamoodi nagu mina teda! Võib-olla täna olen veel kurb, kuid ma ei hakka liialt kaotusele mõtlema, vaid valmistun võistkondlikuks turniiriks!“

16 tugevama hulgas vehkleb Erika maailma edetabelis teist kohta hoidva Tuneesia esindaja Sarra Besbesega, kes alustab bravuurselt ja asub juhtima 3:1. Ent Erika kosub ja jõuab viigini – 4:4.

Kas bumerangiefekt?

Rõõm on näha, et eestlased elavad Erikale kohati päris häälekalt kaasa. Ent kui tuneeslanna poolehoidjad häälepaeltele voli annavad, mõjuvad kümmekond meetrit eemal istuvad eestlased piiksuvate hiirtena. Erika võitleb vapralt, ometi tuleb tunnistada, et Besbes on osavam ja kavalam ning napsab võidu – 15:11.

„Teises matšis vehklesin hästi, aga paaril torkel ei läinud lamp tööle,“ poetab Erika napisõnaliselt. „Kindlasti saanuks paremini. Mul on kahju.“

Areenile on jäänud Eesti viimane lootus. Ira kohtub Yiwen Suniga. Jällegi sündmustest ette rutates – hiinlanna võidab lõpuks pronksmedali. Ira teeb, mis on tema võimuses, aga Sun võtab oma. Tulemus 12:15 kuulutab meie naismusketäride tööpäeva lõppenuks.

„Tean ju seda, et hiinlanna on teise tasemega ning ta on hea vastane. Natuke torkasin mööda ka. Ründasin küll ja mitmel korral nägin, et taban vastast, aga ei midagi,“ mõtiskleb Ira. „Minu jaoks on tähtis seegi, et lõpuks olümpiale pääsesin! Väga vähe sai täna vehelda, tahaks rohkem! Oleme kogu aeg näljased, tahame alati võita. Puhkame ja võitleme edasi!"

Siinkohal meenub, et Eesti koondisel oli võimalik hiinlannadega treenida, kuid seda võimalust kasutas ainult Katrina Lehis, kes jäi koondisest välja. Mõnes mõttes võib seda nimetada bumerangiefektiks.

Eesti mõistes said aga meie vehklejad olümpial korralikud kohad: Ira oli 10., Erika 12. ja Julia 29. Juba neljapäeval on uus võimalus, siis peetakse naiskonnavõistlus.