Deivil Tserp | Dopinguprobleemi leevendaksid aplaus ja loorberipärg

Mustanahaliste jooksjate vägeva esiletõusu tippajal nautisin sakslase Dieter Baumanni olümpiavõitu 1992. aasta Barcelona mängudel, kus ta taktikaliselt targa etteaste ja vägeva lõpuga 5000 m distantsil Aafrika looduslapsed seljataha jättis.

Baumann oli siinkirjutaja silmis sitke valge võhmamehe musterkuju. Paraku sattus temagi karjääri lõpus dopinguskandaali. Kui iidol vahele jäi, ähvardas mu süda lõhkeda. Vihaseks sain siis, kui Baumanni tiim hakkas vestma lugu, et keegi sokutas dopingut tema hambapastasse.

Tumedanahaliste jooksjate plahvatuslikku arengut selgitati pikka aega nii geneetiliste eelduste kui ka koduste soodustavate tingimustega. Olen lugenud väga palju stoorisid Musta mandri sportlaste keerulisest tõusuteest. Enamasti viie kuni seitsme lapsega peres kasvanud tulevased staarid silkasid iga päev mäestikuõhku sisse ahmides kooli ja pärast tagasi koju, läbides kuus sadu kilomeetreid. Nälg oli neil kogu aeg silme ees. Samas avanes sportides võimalus teenida raha, mis aitas paremale elujärjele.

Küllap ongi nendes väidetes tubli annus tõde, paraku on mustanahalisedki asunud petmise teele, kasutades üha rohkem dopingut. Ja siin on omakorda kaalukas roll mänedžeridel ja nõuandjatel. Kui kasutada peeterojalikku Kreisiraadio stiili, siis võib soovitused kokku võtta ühe lausega: kuule, neeger, kas sa oled loll, et kogu aeg trenni teed, võta parem keelatud aineid ja jooksed veel kiiremini!

Vaikselt jõuamegi sinna, kuhu koer maetud on. Kurja juur peitub rahas. Dopinguprobleem piseneks oluliselt, kui olümpiakulla või mõne teise tiitlivõistluse medali võitmise puhul kõlaks vaid publiku aplaus ning sportlasele jääks mälestuseks medal ja loorberipärg. Ent riiklikud preemiad, tulusad sponsorlepingud ja kommertsvõistlustel kasseeritav stardiraha ajab pilli lõhki.

Saan aru, et pärast selliseid mõttekäike peetakse mind nõrgamõistuslikuks, kes soovitab lõpetada suure äri. Ometi vajab kogu maailm restarti. Aga kahjuks pole näha meest või naist, kelle sõna maksaks.

Minu sakslasest sõber, kes osales teises maailmasõjas ja oli Itaalias vangis, elas peaaegu 94aastaseks. Ta rääkis mulle juba 1990ndate aastate alguses, et kardab seda elu ja pelgab, et see kõik ei lõppe inimkonnale hästi. Ta armastas öelda: poed on maast laeni täis sodi, mida me ei vaja. Inimesele piisab vähesest. Nüüd on raske talle vastu vaielda.

Järgmises blogipostituses tuleb jutuks Erki Noole olümpiavõit Sydneys, mis pakkus verd tarretama panevaid elamusi.