Deivil Tserp | Milline on Rio, kus tapetakse inimesi kui pimedaid kassipoegi? (6)

Siinkirjutaja võtab suuna turistide magnetile Copacabanale ja liigub sinna läbi Ipanema, kus Portugali spordi- ja haridusminister Tiago Brandao sattus noakangelaste ohvriks ning pidi loovutama kogu kaasasolnud raha.

Ipanema kandis olen bussis, tunnen end turvaliselt ja saan nautida aknast paistvaid vingeid looduspilte. Buss venib mägisel ja kurvilisel teel nagu tigu kobrulehel, kuid see ongi hea, sest nii jääb siinse põneva keskkonna märkamiseks rohkem aega.

Eluheidik magab õndsalt tänaval

Copacabanale jõudes tunnen end nagu sipelgapesas. Vasakult ja paremalt tuiskavad mööda inimesed ning paratamatult käib peast läbi mõte, et nüüd tuleb kõigeks valmis olla.

Enne teeleasumist olin korra kaalunud võimalust, kas peita raha soki sisse, nagu tegi purjetaja Karl-Martin Rammo mullu, kui ta siin treenimas käis. Ent see tundus mulle liiga äärmuslik ettevaatusabinõu.

Kuid eks raha peab ikka ihule lähedal olema. Siinkohal üks lüüriline vahepala. Rio varguste virvarris meenub lugu, mida lapsena isalt kuulsin. Nimelt elas nende külas memm, kes oli enda jutu järgi puruvaene. Kui ta lõpuks siit ilmast lahkus, hakati ta maja üle vaatama. Avastati, et vanaproua sängi madrats on raha täis topitud, seal oli tuhandeid rublasid, mille peal ta iga päev magas.

Aga tagasi Copacabanale. Jalutan rannaala suunas ning uurin moodsat arhitektuuri. Tänaval käib äge kauplemine, pakutakse pitsat, puuvilju ja kõikvõimalikku näksimist. Järsku jääb mu silm peatuma millelgi ebaloomulikul, vähemalt siinkandis ei tohiks ju kõnniteel magavaid inimesi olla, see on nagu rohkem slummide teema. Ometi on üks kõhn naine end suurele papitükile kerra tõmmanud. Kuna ööselgi on väljas ligi 20 kraadi sooja, pole alajahtumist karta.

Ja juba olengi ranna ääres. Esmalt vaatan põgusalt väikse ujula mõõtmetega olümpiasuveniiride kauplust, mis avaldab muljet eelkõige oma suuruse poolest. Seejärel kogen esimest väikest vaimustustormi, sest liivast ehitatud väiksed majad on tõeliselt nunnud.

Pilk paremale ja näen uhket viie tärni hotellide rida. Rannapromenaadil käib aga äritsemine. Siin pakutakse suveniire igale maitsele. Üks vennike arvab millegipärast, et peaksin ostma vile. Ta puhub seda ja on ise vaimustuses. Kui ma vedu ei võta ja lahkun, jookseb ta järele ning jätkab kauba pähemäärimist.

Ööklubi ja "Seks rannal"

Väljas on juba pime, kuid rannast tulevad koristajad, kes on päevaga tekkinud prügi kokku korjanud. Korraga taban end naiivselt mõttelt, et siin on kõik nii lahe ja mingisuguseid kurva lõpuga vahejuhtumeid ei tohiks olla.

Pärast pikka vantsimist tunnen janu, mille kustutamiseks on vähemalt sada võimalust. Põikan elava muusikaga rannakohvikusse, kus mulle söögi- ja joogikaart kiiresti nina ette torgatakse.

Kuna palava ilmaga söögiisu pole, otsustan võidelda januga. Pakutakse mitut huvitavat kokteili, neist säravaima nimi kõlab eesti keeles "Seks rannal". Vaadates hinda – umbes seitse eurot – otsustan sellest loobuda. Võtan viieka eest klassikalise Mojito ja mõne aja möödudes ka teise.

Kokteil teeb oma töö, tunnen peas kerget suminat ja otsustan minna ööklubisse, mis on rahvast tulvil. Uksel küsitakse ID-kaarti, mida kaua põrnitsetakse – jõuan juba mõelda, kas nii vana mees ei tohigi sellises kohas käia?! – ja vastu antakse klubi kaart.

Tümps peksab kogu jõuga. Tellin ühe Mojito ja vaatan, kuidas baaridaam seda valmistab. Kui jook käes, suundun keset ööklubi ja jälgin pidutsemiskultuuri. Mõni samm minust eemal on end üles rivistanud väljakutsuvalt riides lõbutüdrukud, kellel paraku erilist lööki pole.

Kui otsustan ööklubist lahkuda, saan aimu klubikaardi põhimõttest. Enne väljaminekut pead selle administraatorile andma ja tema kasseerib jookide eest raha. Kui midagi ei telli, pead külastuse eest maksma natuke rohkem kui neli eurot.

Taksojuht kirub olümpiat

Tänavale astudes on mu esimene eesmärk leida takso. Rios on see lihtne, sest neid on liikvel palju. Läbi öise linna hotelli poole sõites mõtlen, et Copacabana on nagu isuäratav torditükk.

Samas ei saa brasiillastest aru, miks on linnas nii palju slumme. Lennujaamast kesklinna sõites riivavad need õõvastavad asumid kõvasti silma, rääkimata ebaturvalisest õhkkonnast, mis seal valitseb.

Järsku satub takso ummikusse ja venime edasi härgamisi. Minu suureks üllatuseks tönkab juht inglise keelt. Selgub, et ta on üks tuhandetest brasiillastest, kelle jaoks on Rio olümpia mõttetu üritus. "Kellele seda raharaiskamist ja jama vaja on," võtab mees oma seisukoha ühe lausega kokku.