Deivil Tserp | Kuidas Erki Noolt sajatati ja hiljem ülistati (3)

Erki Noole võit 2000. aasta Sydney olümpiamängude kümnevõistluses tekitas kõrvalseisjates vastakaid emotsioone. Esimese päeva põhjal võis ennustada, et ta liigub 8800 punkti graafikus.

Töötasime kolleeg Andrus Nilgiga kogu öö ja saatsime lood Eestisse alles siis, kui Austraalias koitis juba uus päev. Algul mõtlesime, et ööbimiskohta pole enam mõtet minna, kuid lõpuks otsustasime siiski sinna sõita ja end duši all värskendada.

Kui Andrus kümblema läks, heitsin voodile pikali ja... jäin magama nagu imik. Kolleeg ei tahtnud mu magusat und häirida ja siirdus staadionile. Ärgates olin ehmunud, vaatasin kella ja tormasin areeni poole. Teise päeva avaala, 110 m tõkkejooks jäigi nägemata, kuid Nool sai keerulistes tingimustes hästi hakkama.

Kõige tähtsam, et olin kettaheite ehk Suure Draama alguseks kohal. Kui Noolel esimese hooga null kirja läks, kukkus peaaegu kogu Eesti kogukond teda sajatama. Meenus 1992. aasta, kui Barcelona olümpial odaviskes nulli teeninud Nool valiti ajalehe Spordipeegel küsitlusel aasta rumalaimaks sportlaseks. Kui oleks Sydneys vahetult pärast kettaheidet uue hääletuse välja kuulutanud, võinuks ta nimetatud „tiitli“ saada juba teist korda.

Kuid Noole kolmas katse loeti õigeks, tulemus ennistati ning nii jõudis ta üle kivide ja kändude olümpiavõiduni. Kui meie kangelane triumfiringilt saabus, patsutasid kõik talle õlale ja pidasid üksteise võidu sütitavaid kõnesid.

Leidub kiibitsejaid, kes ütlevad siiani, et Nool astus kettaheites üle. Mina ütlen: see on hülge möla. Tšehhid tegid põhjaliku uurimustöö ja jõudsid järeldusele, et eestlase katse oli määrustepärane. Siis rahunes ka kolmekordne maailmameister Tomaš Dvorak, kes oli Sydney staadionil intriigimeister number üks ja tegi kõik endast sõltuva, et Noole etteaste lõppeks kettaheitekrahhiga.

Järgmises blogis võtan luubi alla kettaheitja Aleksander Tammerti juhtumi: 2004. aasta olümpial lahkus ta staadionilt neljanda koha omanikuna, kuid järgmisel õhtul seisis pjedestaalil.