ÕL RIOS | Kas Nikolai Novosjolov pani katuse viimast korda mürtsuma? (1)

Enne olümpiamänge on Nikolai Novosjolovi kaks aastat olnud üks paras Kolgata tee. Vehkleja ning tema treener Igor Tšikinjov lootsid, et tervisemured, mis hõlmasid peaaegu kõiki vehkleja kehaosi, saavad lahenduse, kuid aeg oli armutu.

Ei tulnud edu 2014. aasta EMi ega MMi individuaalvõistlusel ning sama stsenaarium kordus 2015. aasta tiitlivõistlustel. Ainult võistkonnavõistluses trumpas Novosjolovi spordimehehing tervisemured üle ning see aitas tuua eelmisel aastal meeskonnaga EMilt hõbemedali.

Vihkamise-armastamise suhe

„Viimased kaks aastat on minu jaoks olnud väga piinavad ning loomulikult ei taha ma iseennast ega kedagi teist petta. Miks peakski, kui tegelikult on vehklemine asi, mida ma armastan. Samas, kui eesmärgid on kõrged ja kõik ebaõnnestub, siis hakkad vaikselt seda vihkama. Peast käis läbi: milleks seda edasi teha, targem oleks ära lõpetada!“

Tänavuse suve algul sai Novosjolov aga lõpuks tervisemuredest jagu. „Kolm kuud saime lõpuks ometi teha seda tööd, mis mitu aastat jäi tegemata. Nägin, et ta on siiani üks maailma paremaid vehklejaid,“ räägib võitlusest treener Igor Tšikinjov.

Nõnda pole imestada, et Novosjolov alustab individuaalturniiri ettevaatlikult ning valmistub olümpial vaid avamatšiks korealase Kyoungdoo Parki vastu.

„Kui see õnnestus, hakkasin vaatama ka teisi vastaseid. Süües kasvab isu. Tekkis usk, et täna võib päris hästi vehelda!“ tõdeb Novosjolov pärast 12:10 võitu. Deemon, mis Londoni olümpial soosikuna jäi alistamata, saab purki surutud.

Kaheksandikfinaalis astub talle vastu 2012. aasta olümpiavõitja, Rios avaringis konkurentsis pudenenud Venetsueela vehkleja Ruben Limardo noorem vend Francisco. Novosjolov haarab kiirelt 10:5 edu, kuid mehhiklasest kohtunik asub eestlast heidutama ning peagi jõuab Limardo 12:12 viigini. Mitu korda sellises seisus matše kaotanud Novosjolov möönab, et ka nüüd läksid närvid pingule.

„Minu vana viga lõi välja. Ei saa öelda, et läksin endast välja, aga see mõjus. Õnneks tuli paus, sain restardi teha ning matši algusest peale alustada.“ Lõppseisuks 15:12!

Carioca Arenale jõuavad vahepeal ka Eesti epeenaised, kellel pole samuti raske häälepaeltele valu anda. EOK liikmete ja sponsorite ning alles päev varem oma võistluse lõpetanud vibulaskja Laura Nurmsalu esituses antakse veerandfinaali eel sini-must-valgetele lippudele järjest suurem hoog. Kas tõesti hakkame uskuma medalit? Vastas on kogenud, 41aastane Imre Geza.  

Seisul 6:6 hakkavad fännid EOK peasekretäri Siim Suklese juhtimisel skandeerima „Eesti! Ees...“ Napilt teisel hüüdel jääb see katki, sest ungarlane saab torke. Seisule 7:7 võitleb Kolja end veel tagasi, aga rohkemaks jaksu pole.

„Mõlemal oli väsimus sees ja oli näha, et kui ta ette läks, sai ta taktikalise eelise. Ta hakkas säästlikult vehklema, minul oli vaja aga rohkem täpsust ja kiirust. Sellest oli kõvasti puudu,“ tõdeb Novosjolov.

Treener Igor Tšikinjov lisab, et üritas hoolealust rahustada. „Proovisime läbi mängida erinevaid võtteid, aga mis teha – kui vastamisi on kaks kogemustega meest ning neist üks võitis juba 20 aastat tagasi olümpial pronksmedali, siis loeb vaid taktika!“

 Seisul 7:10 on juba aru saada, et rong on läinud. Kolja pilk pole otseselt klaasistunud, aga mingit suurt sisemist vestlust ei tundu ta enam pidavat. Seisu muutmiseks ideid pole.

„See on täiesti imekspandav, kuidas Imre vehkleb. Ta teeb oma asju hästi ning täiesti ökonoomselt, ta ei lõhu ennast. Mina teen teistmoodi, olen agressiivsem. See võib vahel kätte maksta,“ hindab Novosjolov.

Lapsepõlveunistus jääb alles

Sekundid ja punktid tiksuvad tablool armutult ning Novosjolovi viimasest torkest ei õhku enam midagi. Ei emotsiooni, lihtsalt tühjus. Medalit ei tule, küll aga kaheks aastaks EOK rahadele toov kaheksas koht. Tšikinjov patsutab seljale: „Neid hetki tuleb veel!“

Kas ikka tuleb? „Ma ei saa öelda, et olen täiesti pettunud. Viimased hooajad olid kohutavad, minu jaoks oli see läbimurre. Aga jälle ei saa ma väita teisiti, kui lapse unistus ja sportliku saavutuse eesmärgid olid hoopis teised,“ sõnab Novosjolov.

„Olümpiakülas on olümpiavõit tuhandete sportlaste unistus ning ühel hetkel peab leppima mõttega, et see ei saa kunagi reaalsuseks. Elame päev korraga. Kõigepeal rahuneme maha ning mõtleme, kuidas edasi,“ jätab ta siiski tuleviku osas otsad lahti.