ÕL RIOS | Allar Raja: meeletu pingelangus! Arvan, et nutan veel hiljem suure peatäie (1)

"Edasi oli ainult see, mis saab toimuda olümpiamängudel, see oli ekstra. Ei oska öelda, mille arvelt. Seda ei saa treenida, kui see tuleb, siis tuleb. Sellele aitas kaasa kogu meeskond, teadsin, et mitte keegi ei tee mitte ühelgi tõmbel hinnaalandust. Nii oli endalgi vastutustunne ja medalilõhn oli ka juba õhus. Ei uskunud, et nii kapsaks muutun."

Viimase 300 meetri enesetundest: "Just ütlesin Kasparile ka, et umbes selline tunne oli silme ees, et oled hästi vana inimene, kes kõnnib kepiga väga vaevaliselt oma elu viimast 100 meetrit, ülesmäge ja see võtab aega umbes tund aega. Selline tunne oli. Et oled täiesti kõngus ja kõver ning koordinatsioon ja kõik hakkab kaduma. Tead ainult, et jalatõuge peab olema. Sinna faasi ei saa minna muidu, kui olümpiafinaalis."

Tundest, kui päästev lõpujoon tuli: "Ütleme, et väsimus oli kordades raskem kui rõõm... See ei ole isegi väsimus, mingisugune tunne, et tahaks pea keha küljest ära lõigata, et las keha läheb kuskile taastumisse ja saaks rõõmu tunda.

Aga kui mõtted jõudsid selleni, et päriselt on olümpiamedal, siis ikka tuleb pisar silma. Meeletu pingelangus! Arvan, et hiljem veel nutan kuskil suure peatäie kogu seda asja välja endast."

Millal saavutus kohale jõudis? "Siis, kui ma siin istusin, vahepeal tuli mõttesse, et ei ole niisama väsinud, vaid see on suure väärtusega väsimus. Enne ja pärast sõitu ütles Tõnu, et see ongi medali hind. Kui tuled kripsadi-krapsadi paadist maha, siis võib öelda, et mees, mida sa tegid, mis toimus? 

Kui tavaliselt tuleb võiduga hea emotsioon ja adrenaliin peale, mis annab ekstrajõudu püsti tõusta ja rõõmu tunda, siis täna ei jõudnud käsi ega jalgu tõsta. Aga praegu läheb tunne aina paremaks."