Odaviskaja Andrus Värnik.Foto: TAIRO LUTTER
Rio 2016 OM päevik
12. august 2016, 04:00

Deivil Tserp | Kuidas Värnik teisest ilmast tagasi toodi (5)

Odaviskaja Andrus Värnik oli Eesti spordimaastikul üks värvikamaid tegelaskujusid. Kui ta areenile astus, siis juba igav ei hakanud. Mitmetunnise põnevusfilmi võiks vändata üksnes sellest, mis juhtus temaga 2004. aasta Ateena mängude eel ja ajal.

Enne olümpiat lennutas Värnik Eesti meistrivõistlustel oda kaugemale kui 87 meetrit. Emotsionaalse inimesena hakkas ta Kadrioru staadionil suurest rõõmust keksima, koperdas, väänas hüppeliigest ja venitas sidemeid.

Kui Värnik pärast tagasilööki nukra näoga oma paistes jalga vaatas, meenusid mulle neli suve varem aset leidnud sündmused Haapsalu staadionil. Nimelt viskas Antslast päris odamees siis esimest korda üle 80 meetri ja tegi suurest rõõmust salto. Aga et Värnikul olid naelikud jalas, siis riivas ta nendega maad, käis näoga partsti vastu tartaani ja lõi nina veriseks.

 Kuid Ateena eel muutusid sündmused päris dramaatiliseks ja Värnik sattus sõna otseses mõttes ühe jalaga teise ilma. Eesti meistrivõistlustel saadud jalavigastuse raviks pidi ta võtma küllalt palju ravimeid, sest olümpiani jäi vaid paar nädalat. Nende medikamentide koosmõju Värnikule ei sobinud. Käärikul treenides muutus ta tervis ühtäkki nii kehvaks, et ta tuli haiglasse toimetada.

Seis oli ikka väga hull. Värnik on kitsamas ringis rääkinud, et kui spordimehed hakkasid teda kanderaamiga haiglauksest sisse viima, ütles tulevane olümpiapronks Aleksander Tammert muigamisi: viime ikka pea, mitte jalad ees, Andrus pole veel surnud!

Kuigi Värnikul pilt virvendas silme ees ja pulss oli 190, hakkas ta naerma. See oli hea märk ja vapper odamees tuligi raskest seisust välja. Olümpial täitis ta kvalifikatsiooninormi mängeldes, ehkki jalg oli endiselt kehv. Lõppvõistlusel polnud teist võimalust, kui tuli mängida ühele viskele. Värnik viskas esimesel katsel 83 meetrit, kuid lasi oda lendu juba kolm meetrit enne joont. Hiljem selgus, et kuldmedali võitmiseks piisas 86 meetrist.

Pärast etteastet istus Värnik sektoris ja valas pisaraid. Kui ta ajakirjanike juurde jõudis, olid silmad ikka märjad. Värnik mõistis, et olümpiakulla püüdmiseks teist nii head võimalust ei tule.

Järgmises blogis kirjutan avameelselt spordiajakirjanike suhtest alkoholiga. Püsige lainel!

Ajakirjanik Deivil Tserp kirjutab iga päev blogis oma varasematest olümpiamuljetest.