Indrek Schwede | Olümpiamängudel kattuvad diktaatorite ja väikerahvaste huvid

Tegelikkus oli teine: nagu mujalgi maailmas, olid nõukogude inimesed nende spordialade suhtes ükskõiksed. Neil oli küll hea meel võidetud medalitest, aga ühiskonnas valitsevate keeldude ja piirangute keskel nautisid nad neile jäetud vabadust valida, millistele spordialadele kaasa elada tribüünilt ja teleekraani vahendusel.

NSVL kasutas olümpiamänge ära, suunates omi nappe ressursse olümpiaprogrammi kuuluvatel spordialadel edu saavutamiseks. Eesmärk oli näidata oma süsteemi üleolekut kapitalistlikust läänest. Robert Edelman kirjutas: „Medal kelgutamises oli samaväärne kui medal korvpallis ja riigi eesmärk oli võita kõige rohkem medaleid.“

Esma- või mitmendajärguline?

Rahvas läks aga tribüünile emotsioone saama ja oma lemmikutele kaasa elama ning seda sai nii läänes kui NSVLis eelkõige jalgpallist ja teistest sportmängudest. NSVL suhtus sportmängudesse kaua umbusaldusega, sest nende spontaansust ja tulemusi ning võimalikke vallandunud emotsioone ei saanud erinevalt individuaalaladest sedavõrd tõhusalt kontrollida.

Kergejõustiku ratsionaalne loomus näis aitavat järjekindlamal moel täita tollase „teadusliku“ sotsialismi eesmärke, tulemuste täpne mõõtmine imiteeris tootmisstatistikat ja sotsialistliku tööplaani täitmise edukust. Jalgpalli loomingulisus ja ootamatu süžee aga vastandusid sellele ja tema puhul oli Edelmani sõnul tegemist „potentsiaalselt ohtliku romantismiga“. Individuaalalade arendamisel oli ka militaarne tagamõte: see aitas kaasa heas kehalises vormis sõdurite kasvatamisele.

Olümpiamängud võimaldasid medalivõitudega loodud eduka riigi kuvandi viia rahvusvahelisele areenile. Annekteeritud Eestis langes see ideoloogia viljakale pinnasele, sest väiksel rahval oli raske vastu saada hiigelriigi populaarseimal spordialal jalgpallis.

Spordialade kuningas, mis oli konkurentsitult populaarseim ala ka kahe maailmasõja vahelises Eestis, marginaliseerus kohalike spordijuhtide kaasabil paari aastakümnega. Eesti oli siiski sportlikult mitmekülgne maa, mis kasutas ära olümpiaalade vähest populaarsust ja suhteliselt nõrka sisekonkurentsi NSVLis. Juba tsaariajast saadik oli meil hea oskusteave ja lisaks raskejõustikule ka arenenud kergejõustik.

1916. aasta lõpuks kuulus eestlastele 16 Venemaa kergejõustikurekordit 29st. Kahe- ja kolmekümnendatel aastatel saavutatud olümpiaedu ja kontaktid maailma spordiga andsid just väikestel aladel eelise NSVLis hakkama saada. 1956. aasta I rahvaste spartakiaadil saavutas väikseima rahvaarvuga Eesti uskumatuna näiva 6. koha! Eespool vaid Moskva, Vene NFSV, Leningrad (mis kõik kokku oli ju üks ja sama Venemaa), Ukraina ja Gruusia.

Aegamööda panid teised liiduvabariigid oma suuremad inim- ja ainelised ressursid maksma. Aina raskem oli läbi lüüa mistahes spordialal, aina vähem saavutati edu suure riigi sees. Sama kehtib taasvaba Eesti kohta. Mida vähem saavutame, seda suurem on iga õnnestumise kaal. Oleme klammerdunud nõukoguliku mantra külge: medal on medal. Ei loe ala üleilmse harrastajaskonna vähesus ega publikuhuvi puudus.

Selles pole midagi halba seni, kuni me endile ei valeta. Kui anname endale aru, et enamik olümpiamängude kavva kuuluvaid alasid on tänapäeva tipp- ja profispordi seisukohalt teise-, kolmanda- ja neljandajärgulised, on kõik korras.

Kas tunned Zeljonõid?

Meil on täielik õigus tunda rõõmu kõigi Eesti sportlaste võidetud medalite üle. Kui aga arvame, et oleme väheatraktiivse ala medalivõiduga „Eesti nime tuntuks teinud“, on tegemist maailma ebaadekvaatse tajumisega.

Vana näide: kes on Vsevolod Zeljonõi ja kuidas ta aitas oma riigi nime tuntuks teha? Õige vastuse leiab Sydney 2000. aasta olümpiamängude judovõistluste protokollist, kus lisaks Lätile pronksi toonud Zeljonõiga on ka kaks Eesti pronksimeest. Aga kui meile ei ütle midagi isegi naabrimees Zeljonõi nimi, on ebaaus arvata, et meie meeste nimed maailmale tuttavad oleksid.

Olümpiaprogramm on paisunud sedavõrd suureks, et samal ajal toimub iga riigi, rahva ja spordiala tarvis mitu eri olümpiat, millest suurel maailmal aimu pole. Jalgpalli suurturniiride mängud toimuvad eri aegadel (v.a alagruppide viimase vooru kohtumised) ja neile elavad samal ajahetkel kaasa inimesed üle ilma. Kõik suurürituse vaatajad näevad sama mängu ja mängijaid ning nende õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. See asetab kõik finaalturniirile jõudnud pallurid ja riigid luubi alla ning teeb nad tuntuks.

Olümpiat vajavad eriliselt auahned diktaatorid, et koguda teistest rohkem medaleid ning väikerahvad, kellel on raske läbi lüüa publikualadel. Eriti on olümpiat vaja väikeriikide väikealade tegijatel, kes virelevad pidevalt rahapuuduses. Edu olümpial tagab ettevalmistusraha järgmiseks tsükliks.

Jäägu vaid vanad alad

Olümpia maagiat aitab elus hoida inerts. Tänapäeval on Eestis raske kohata inimest, kes suhtuks sporti või olümpiamängudesse halvustavalt. Meedias teavad asjast arvata kõige erinevamate valdkondade esindajad. Nad on kõik hiljaks jäänud, sest olümpiamängude kuldajad olid eelmise sajandi kuue- ja seitsmekümnendatel. Siis oli olümpiaprogramm väiksem ja hoomatavam. Siis valiti ka tõstjaid maailma parimate sportlaste reastamisel esikümnesse. Siis polnud olümpialiikumist jõudnud lõhestada kaks järjestikust ulatuslikku boikotikampaaniat (1980 Moskva, 1984 Los Angeles). Siis polnud jalgpall televisiooni abiga maailma vallutanud. Siis eraldusid spordikauged inimesed selgesti spordihuvilistest. Hiljem juhtus olümpiaga see, mis toodetega tihti juhtub: kui nad on massidele oskuslikult maha müüdud, küsivad vähesed sisu kvaliteedi ja otstarbe kohta. Joostakse kaasa ja tarbitakse.

Tegelikult peaks olümpiamängude klassikalised alad kaitse alla võtma. Kergejõustik, ujumine, vehklemine, sõudmine, laskmine, maadlus, tõstmine, riistvõimlemine, ratsutamine, vibulaskmine, moodne viievõistlus, veepall, maahoki jpt on väärt, et nad kuulutada inimkonna spordipärandiks.

Aeg on esile tõstnud mitu uut ja atraktiivset spordiala, mis paeluvad noori. Paljud vanad alad ei tõmba ligi harrastajaid ega publikut. Olümpiamängud peaks olema just see koht, kus neid väärtustada.

Uued alad, mis paljuski suudavad endale ise rahastajaid leida, peaks programmist eemaldama. Allesjäänud saavad nende arvelt senisest suuremat tähelepanu ja riiklikku rahalist tuge. Neid saab tõsta aupaistesse. See annaks olümpiamängudele tagasi nende laialivalgunud idee, täidaks kesta mõtestatud sisuga.

Profi-ja tippspordi kese jääks rõhutatult mujale, kus ta nagunii juba on: jalgpall, tennis, rattasport, Põhja-Ameerika profiliigad, F1, jooksusprint. Rahvuslikud olümpiakomiteed saaks tootmisstatistika graafika oma seinalt maha võtta.