FAVELA: Taamal paistavad Rio de Janeiro rannad ja kõrghooned, aga 10 kilomeetrit eemal laiuvad mäenõlvadel favela’d, kus elatakse hoopis teistsugust elu kui säraval rannapromenaadil.Foto: Merili Luuk
Rio 2016 OM uudised
16. august 2016, 04:00

REPORTAAŽ | Elu kurikuulsas favela’s: joogivett ja elektrit ei ole, aga sambarütm hoiab hinge helisemas (5)

Olümpiamängude rannavõrkpalliareenist 10 kilomeetrit eemal ning paarisaja meetri jagu kõrgemal pole klantsist haisugi. Taamal laiub uskumatult ilus vaade Ipanema rannale, taevas on täis sadu tuulelohesid, ninna tungib sealiha grillimislõhn ning kõrvalmaja katuselt kostub sambarütme. Idüll? Ei. Reaalsus. Tere tulemast Rocinha-nimelise favela igapäevaellu!

27aastane Pedro on terve oma elu elanud Rio de Janeiro ühes suuremas, 100 000 elanikuga Rocinha favelas ning kuigi ta on nüüdseks harjunud ka keskklassieluga, pole ta kodukohta jätnud. "Miks peaksingi? Ma kuulun ju siia!"

Ka ei suutnud Pedrot favelast lahkuma sundida Kanada tüdruksõber. "Meie suhe läkski lörri klasside erinevuse tõttu – tema arvates oli kõik must ja haises, aga minu jaoks on see ju kodu! Selle asemel, et nina kinni panna, võta parem suur sõõm! See rikastab!" muigab ta.

"Mu kanadalannast tüdruksõbra arvates oli kõik must ja haises, aga minu jaoks on see ju kodu! Selle asemel, et nina kinni panna, võta parem suur sõõm!" räägib 27aastane favela-elanik Pedro.

Inimesed pole heidikud

Faveladest on maalitud mulje, nagu need oleksid narkokantsid ning majade vahel liikudes saab väljastpoolt tulija otsemaid noa ribide vahele. Pedro kinnitab, et Rocinhas asjalood nii hullud pole.

"Loomulikult võib favelas surma saada. Mootorratta alla jäädes (iga natukese aja tagant liigubki kurvilistel teedel mototakso, mis maksab 3 reaali – toim). Aga ausalt, Copacabanal on ohtlikum!" rõhutab Pedro. Ometi lisab ta, et viis aastat tagasi tehti olümpiamängude nimel piirkonnas nii-öelda suurpuhastus.

Sajad politseinikud tulid tänavatele ja otsisid narkokartelle, tulistades valimatult. Pedro sõber sai haarangus viga, kuid pikka viha keegi ei pea. "Saan aru, et see on eputamine. Kuidagi peab ju maailmale näitama, et kõik on korras. Midagi nad ju ära tegid: politsei turvab seda piirkonda siiani ning kui Barack Obama favelat külastas, rajati Obama-nimeline peatee. Aga maju nad seestpoolt korda pole viitsinud teha, oluline on fassaad!"

Tõsi, kohalike elanike poolt rajatud majad on väljast värvilised ning rõõsad, aga väikestest treppidest sisse jalutades kohtab üha enam prügi, fekaalihaisu ning vaid õnnelik pääseb krohvipudemeteta uuesti tänavale.

Favela on täis rõõmsaid inimesi igas vanuses – lapsed mängivad tänaval jalgpalli, täiskasvanumad naudivad ilusat ilma ja rüüpavad koduõlut.

Ka on piirkonnas palju probleeme keskklassi jaoks niivõrd elementaarse asjaga: vett ja elektrit siinkandis iga päev ei näe. Kuigi vesi on kohalike võimude poolt tasuta, keeravad noodki suvise põrgukuumuse ajal kohalike liigse tarbimise tõtu kraanid kinni. Nõnda on iga maja katusel 1000-liitrine veekonteiner, kust vajadusel keelekastet saab. Elektrit näeb jõukam rahvas vaid peatänaval, kuid seal on nõnda suur juhtmerägastik, et voolu kadumisel kuluks sasipuntra lahtiharutamiseks mitu päeva!

Uskumatu, aga ka sellises olukorras suudetakse hoida naeratust näol: peatänaval kohtab inimesi, kes tantsivad sambat ja pakuvad möödujatele koduõlut, väikesed lapsed poseerivad julgelt kaamerate ees. Kas see on võlts või päris?

"Phelps! Phelps!" vettehüppajatele

"See on siiras emotsioon. Meist maalitakse millegipärast pilt kui eluheidikutest või kodututest. Nii see ju pole. Mäletan lapsepõlvest, et suurim rõõm tekkis 50sendisest tuulelohest. Panid sellele klaasitüki külge ning võistlesid naabruskonna lastega, kelle lohe viimasena üles jääb. Ja nii päevad läbi!" meenutab Pedro. Praegugi on favela kohal sadu tuulelohesid.

Siiski leidub favelas ka rikkamaid inimesi, kellel on luksusena nutitelefonid ja televiisorid. Ühel katusepeol on vanem meesterahvas välja võtnud sülearvuti, kust mängitab Youtube’i kaudu Brasiilia kuumemaid tantsuhitte. Paar maja eemal, otse peatänava ääres näitab ühes baaris telerist olümpiamängude vettehüppeid. "Phelps! Phelps!" karjuvad seda vaatavad lapsed.

Favela on täis rõõmsaid inimesi igas vanuses – lapsed mängivad tänaval jalgpalli, täiskasvanumad naudivad ilusat ilma ja rüüpavad koduõlut.

Jah, olümpiamängude mõiste on siin teistsugune. "Olümpia on meile kauge, rohkem läheb kohalikele korda ikka jalgpall. Aga mõistan, miks Rio mänge korraldada tahtis – au ja kuulsust on juurde vaja," arvab Pedro. "Loomulikult võinuks kogu selle raha favelade eluolu parandamisele kulutada, aga oleme sellega harjunud. Meie elu läheb ikka edasi!"

Kuidas Õhtuleht lastega jalgpalli mängis

Favela laste jaoks on olulised kaks asja: tuulelohe lennutamine ning jalgpall. Viimasega tegeletakse igal pool – nii peatänaval mootorrataste keskel kui ka väikestel asfaltväljakutel. Mänguvahendiks kõlbab igasugune pall, väravateks on poole meetri kõrgused talad. Tähtis on mängulust ning õige pea leidis Õhtulehtki end kolme aktiivse poisiga tulist lahingut pidamas.

Kuigi korraks suutis reporteri teele saadetud mänguvahend puudutada ühe poisi hella kohta, leppisime kähku ära ning pärast küpsist nosides sõnas poiss: "Brava, linda! Sei Marta!" (Tõlkes: "Tubli, kaunitar! Oled Marta!" (Brasiilia paremaid naisjalgpallureid – toim.)).

Jalgpall favela’s, värava lõi ka Õhtulehe reporter.

Varastamisest pole juttugi!

Rocinhas elava Pedro sõnul on kogukonnatunne tähtsam kui eraomand. „Minu vanaema on 84aastane ning tal on päris raske meie mäeveerul asuvast majast bussipeatusessegi minna. Et mu vanaisa on puusepp, meisterdas ta mammale kandetooli ning viis ta sellega bussile. Tool jäeti sinna ning õhtul tagasi tulles sai vanaisa teada, et naabritädi oli seda samuti kasutanud. Nüüd ongi vanaema kandetool kõigi oma ja kellelgi ei tule pähe seda varastada!“

Pedro selgitab, et samamoodi tegutsetakse kehtib ka posti jagamisel. "Majanumbrid on ainult peatänava hoonetel ning tihti asub postkast mõne poe juures. Ümbrikud pannakse kilekoti sisse ja kasti ning kõik saavad oma kirjad kenasti kätte. Mul pole siiani midagi ära kadunud!"