ÕL RIOS | Heiki Nabi kukutasid kummaline vile ja enda hooletus (3)

Nabi jaoks algasid Rio de Janeiro olümpiamängud nii, nagu hõbedane London lõppes: kaotusega Mijain Lopez Nunezile. Et kuubalane jõudis finaali (ja alistas seal üliveenvalt 6:0 türklase Riza Kayaalpi), jätkus Nabi tee miinusringis. Seal alistus eestlasele esmalt rootslane Johan Magnus Euren ning siis oligi aeg medalimatšiks Semjonoviga.

Avaperiood kulges võrdselt – Nabi kaitses kenasti parteri ära, oli pööratud olukorras venelase juba poolenisti üle vedanud, ent siis läksid meeste jalad sassi ja Semjonov pääses. „Murdosa sekundi lugu, et ta olnuks selja peal, aga mingil imekombel sai ta püsti. Oleks olnud kaks punkti mulle ja kogu matš hoopis teine teema,“ nentis Nabi ise. Nüüd mindi puhkepausile aga viigiseisult 0:0.

Venelaste vastu ei vilistata

„Planeerisime, et teise perioodi algul paneb Heiki kõva töö peale ja saame vastase parterisse,“ selgitas treener Henn Põlluste, millise strateegiaga viimast kolme minutit maadlema mindi. „Aga läks vastupidi – Heiki pandi hoopis alla ja vastasel õnnestus tagavöötõste.“

Ehk Nabi läks ründama, aga kohtunikud pidasid teda passiivseks ja andsid punkti vastasele. Otsus pani eestlase kukalt kratsima: „Natukene veider, et kui mina tegin peaaegu punktiväärilise võtte ja tõusin püsti, siis pandi mind kohe parterisse. Justkui et matši tempot maha võtta. Kahju!“

Nagu nentisid Nabi ja ka eile idanaabri esindajalt kaotuse saanud koondisekaaslane Ardo Arusaar – Venemaa sportlaste vastu tõuseb kohtunike käsi vilistama kordades visamalt kui mõne muu riigi sportlase puhul. Tegemist on probleemiga, mis maadlusringkondades nõnda tuntud, et sportlased ei jaksa kurtagi. Kehitatakse lihtsalt õlgu ja elatakse edasi – seda isegi olümpiamängudel.

Lohakusehetk maksis kätte

Kindlasti ei süüdista Nabi oma kaotuses vastase kasuks kõlanud vilepartiid. Kohtunike otsus tähendas talle ühe punkti kaotust ja parterisse panemist. Et Semjonov sealt veel viis silma sai, oli juba eestlase enda süü. „Ta tegi kaks või kolm üritust, aga ei tulnud ära ja arvasin, et sellega asi lõpeb,“ kirjeldas Nabi juhtunut. Semjonov sikutas meie mehe juba püsti, lubas tal korra jalad mahagi panna ja tõmbas siis üle õla matile. „Puhas minu pläkk – ei kaitsenud, tema tegi oma ära ja oli tubli. Minu viga.“

Nabi vabandas pärast matši terve Eesti avalikkuse ees, et ei saanud pakkuda neile mängude teist medalirõõmu: „Londonis sain hõbeda. Olnuks tore, kui Riost tulnuks pronks.“

Kas vigadeparandus Tokyos? „Tahaks jätkata – tunnet, et olen tüdinud, praegu pole,“ rääkis 31aastane Nabi, et kui sporti edasi teha, siis ikka terve olümpiatsükli. „Aga eks arutame seda asja pere keskel. Pere ju samamoodi kannatab, kui oled palju kodunt ära ja see kõik on omaette ooper. Kuid praegu tunnen küll, et tahaks jätkata.“

Nunez, avita!

Nabi mõtleb juba ka sellele, kuidas edaspidi tiitlivõistlustel, paremas hoos olla. Olulise vahendina näeb ta seal kolmekordse olümpiavõitja, kaks aastat vanema Nunezi abikätt. „Pean kuubalasega kokku leppima, et äkki ta lõpetab pärast seda olümpiat ja võiks hakata mind treenima. Kuid ta võib ka jätkata…“ mõlgutab meie mees mõtteid. Tõepoolest, Nunez tõdes pärast kullavõitu Kuuba meediale, et naaseb kodumaale ja hakkab tulevikuplaane hauduma.

„Mulle tundub, et meil on hea keemia, kuigi suhtleme vaid tema treeneri kaudu, kes ka inglise keelt räägib. Tema ise kõneleb ainult hispaania keelt. Ju pean selle ära õppima,“ naeris Nabi. „Sümpaatia on meil igatahes hea.“

Maadleja senine treener Põlluste annab Nabi plaanidele rohelise tule: „Kui ta nii arvas, siis mul ei saa selle vastu midagi olla. Praegu pole me edasisi plaane teinud. Keskendusime ainult OMile, et siit tuleks medal, aga kahjuks jäi ta viiendaks. Eks meil on aega siin mõned päevad, siis läheme koju ja mõtleme natuke. Ennatlikke otsuseid ei tahaks teha. Kui jätkata, siis ikka järgmise olümpiani, aga see peab olema Heiki enda otsus, mida ta tahab teha. Mina olen nõus teda aitama.“