Karmist vigastusest taastunud kaugushüppaja tuli Rio de Janeiro olümpiamängudel kuuendaks
ÕL RIOS | Ksenija Balta kõnnib kogu aeg hulljulgelt noateral! (5)
Veebruar 2011, Tallinna kesklinna spordihall. Ksenija vigastab põlve. Tema silmis on pisarad, kuid tallinlanna loodab, et tagasilöök pole hull. Paraku osutub trauma nii keeruliseks, et isegi arstid pelgavad – kaugushüppaja karjääri võib lõppenud olla!
Põlveravi venib ja venib, ent olukord ei parane. Alles rohkem kui aasta pärast vigastust läheb Ksenija Soomes operatsioonilauale, ühtlasi saab selgeks, et Londoni olümpial on ta kõrvaltvaataja.
Algab pikk ja okkaline taastumisperiood. Ksenijale jäävad truuks vaid mõned sponsorid. Rahaga on kitsas, ent kiire kosumise huvides sõidab piiga koos elukaaslasest treeneri Andrei Nazaroviga ligi aastaks Hispaaniasse. Tütre tagasituleku nimel võtab end töölt lahti Ksenija ema Svetlana ja läheb samuti kaugele maale ning aitab comeback’iks vundamenti laduda.
Targad treeningud
Tänaseks on Ksenija tolle kurnava ja vaimu räsinud eluetapi peast välja tõrjunud. See oli ainuõige otsus, vastasel juhul poleks võimalik tippspordis uusi sihte seada. Samas teab vaid tema ja mõned ta lähedased, mida tagasitulek tähendas. Nõrkemiseni eriharjutusi, ent ajusopis ikka tiksumas mõte: uus katkiminek tähendaks karjääri lõppu!
„Ma kõnnin kogu aeg piiri peal,“ ütleb Ksenija kolmapäeva õhtul Rio de Janeiros, kui on saanud olümpial oma hooaja tippmargiga 6.79 kuuenda koha. Ja lisab: „Aga teist võimalust pole – muidu oleks tulemused keskpärased.“
Treener Andrei, keda on Ksenija vigastusteperioodil võrreldud vaat et doktor Mengelega, on nüüd jälle professor ja tark juhendaja. Kiibitsejate mõttemaailm on arusaamatu!
„Pole Ksenijat lõhkuma hakanud,“ lausub Andrei. „Kuid enne olümpiat tegime natuke rohkem hüppeid ja sellel oli ka efekt – Ksenija püstitas hooaja tippmargi.“
Tegelikult on mitmekülgse kergejõustiklase hüpetepagas liiga väike. Lemmikala juurde naasis ta alles mullu. Selles valguses on aasta 2016 sõna otseses mõttes imeline.
„Olen kõige rohkem õnnelik selle üle, et olen tänavu kolmel tiitlivõistlusel finaali jõudnud,“ nendib Ksenija, meenutades sise-MMi seitsmendat ja väli-EMi neljandat kohta. „Olen tagasi maailma tipus.“
Olümpial pigistas 29aastane kergejõustiklane endast peaaegu maksimumi. „Ma ei oleks õige sportlane, kui hammas võistluse käigus verele ei läheks,“ räägib Ksenija naerdes. „Natuke jäi ikka sisse. Olen väle ja kerge, pean lendama. Siin olid ideaalsed tingimused, kiire rada ja taganttuul.“
7 meetrit on sihikul
Ksenija ja Andrei puhul võlub siirus. Mõlemad märgivad, et medalilahingusse ei olnud Rios asja. Kulla sai ameeriklanna Tianna Bartoletta 7.17, hõbeda tema kaasmaalanna, Londoni olümpiavõitja Brittney Reese 7.15 ja pronksi serblanna Ivana Španovic 7.08ga.
„Kui finaalikoht on käes, siis tahaks juba rohkem saada,“ arutleb Andrei. „Aga kolme parema hulka praegu asja pole, isegi siis mitte, kui tehniliselt väga hea hüppe oleks teinud. Tegelikult lõid kõik vanad vead välja. Kuid kui vorm on korralik, saab 6.80 kandis maanduda ka tehniliselt halbade hüpetega.“
Samas kiikavad Ksenija ja Andrei lootusrikkalt tulevikku. Eesti rekordi 6.87 parandamine ja medal suurvõistluselt on järgmine eesmärk. „Seitse meetrit tuleb sihikule võtta,“ lausub Andrei.
Üks huvitav tõsiasi veel: Ksenija on Eesti koondises ainus sportlane, kes valmistus Rio mängudeks ainult kodumaal. „Meil on väga head tingimused. Ja kui pea vastu peab, siis polegi vaja välismaale treenima minna.“
Kommentaarid