Lähen mina Balti jaama suunas, et sõita ema juurde koju Tartusse. Tulen vanalinna poolt. Viskan pilgu Nukupeletisele (nukuteatri uus juurdeehitus, mis näeb kohutav välja) ja astun rõõmsalt rongijaama suunas. Tulin kodust ligi tunnikese varem välja, et nautida ilma ja jalutada enne rongi äkki isegi natuke Kalamaja kandis. Seal on üks tore baar "Tiks", kus ma vahel endale enne rongile minekut klaasikese punast veini luban. Ilm on tõesti ilus. Vaatan telefonil aega. Kell on 17.08 ja mul Tartu rongini veel tunnike.
Pilk jääb seisma Jeltsini bareljeefil vanalinna väravas. Täna pole imelikul kombel sinna ühtegi punast nelki asetatud, kuigi kui mina tavaliselt sealt mööda kõnnin, on seal alati lilled.
Meenutan, et see bareljeef on pandud sinna meenutama just neid sündmusi, millest homme möödub 25 aastat. Mind tabab hetkeks südantliigutav rahvuslik peomeeleolu, mille katkestab Jeltsini all kükitav väike dressides mees. Ta kukub aegajalt ettepoole, siis tahapoole... Üritab end püsti ajada, kuid tulutult. Juba kaugelt on näha, et tüüp on mõne kangema kraami mõjul täieliku paugu all.
Jään seisma ja mõtlen, mida teha. Kaks hispaanlasest möödujat jäävad samuti narkarit vahtima, kuid otsustavad siis edasi kõndida. Siis tuleb punases pintsakus keemiliste lokkidega vanem proua. Ta jääb narkarit nähes seisma ja kardab temast esialgu mööduda. "Kurat küll!" mõtlen mina, "Milline häbiplekk see narkar on. Et ta täna just siin Jeltsini bareljeefi all kükitama peab."
Mul hakkab järsku narkari pärast piinlik kõikide turistide ja linnakodanike ees, kes sisenevad meie kaunisse vanalinna ja näevad sellist jälkust. Vaatan kella. Aega mul veel on.
"Ah tühja kah mul sest Kalamajast. Kutsun parem politsei!" Politsei tulekuni läheb siiski aega. Kümmekond minutit või nii... Vahepeal ajab narkar end püsti ja suusatab (täpselt selliseid hõljuvaid liigutusi ta teeb) Balti jaama suunas. Luuran tema järel. Kaugele ta ei jookse. Ta on üsna ära. Vahepeal otsib puu tagant kedagi, siis lehvitab, lõugab ja kükitab.
Lõpuks ometi saabub politseiauto, mille ma hääletades peatan. Mehed vastavad, et nad pole küll siin minu kutsungi peale, kuid küsivad siiski, milles probleem. Näitan näpuga narkari suunas, kui too politseinikke nähes elavneb ja pisut kiirematel sammudel Balti jaama tunneli suunas liigub. Mina panen talle kohe järgi. Mul pole aega oodata, kuni politseinikud parkimiskohta otsivad.
Tunneli kõrval on R-kiosk ja näen sinnapoole liikudes silmanurgast, et mustas ülikonnas härra voldib lahti Eriti Rammusat plombiirijäätist. Tunnen tuutu ära, sest ma ise olen sama seeria tikrijäätise fänn. Narkar paneb tunneli treppidest alla, aga tuleb sealt siis kohe tagasi välja. Ta on trepil teist paugu all narkarit kohanud ja seletab tollele nüüd zombie-keeles midagi.
Tüübid püsivad vaevu püsti. Seisan neist kõige rohkem paari meetri kaugusel. Järsku turgatab - appi see jäätisetuutuga mees on ju tuttav nägu. See on ju kapo peadirektori asetäitja Eerik Heldna, kes sööb meie kõrval plombiirjäätist.
Järsku põrutab R-kioski ja tunneli suunas kõnniteed mööda politseifurgoon. Mul pole enam aega härra Heldnale midagi hõigata, kuigi tahaksin. Narkarid otsivad politseiautot nähes silmadega võimalust põgeneda. Kapo peadirektori asetäitja Heldna läheb minu imestuseks tunneli sissepääsu kõrvale jäätist sööma.
"Issand, kas ta tõesti põgeneb ja laseb narkaritel minna?" käib mu peast läbi. Järsku on ta aga täiesti mulle arusaamatult ja vaikselt tuutu peos tunneli sissekäigu kõrvale ja narkarite selja taha jõudnud. Politsei sekkub. Nabib mõlemad narkarid kinni ja kapo peadirektori asetäitja sammub tuutu näpus minu suunas.
"Tere!" tervitan teda valjult. "'Kas te ei näinud, et narkarid püüdsin põgeneda. Ma seisin neil siin ees! Miks te ei teinud midagi!?"
Heldna vaatab mind arusaamatult. Ta on nagu eriagent, kes on välja hüpanud mõnest filmist. Tume ülikond, valge särk, lipsunõel ja terav kullipilk. "Mis te arvasite, et ma põgenesin või? Ma ju nägin, mis siin toimub. Ma läksin nende selja taha, et nad ei saaks sealtpoolt minema…"
Mul on tunne, et tahaksin maa alla vajuda. Kuidas ma sain kahelda temasuguse mehe kompetentsuses seesuguses olukorras. Kogu situatsioon käib nüüd uuesti silme eest läbi. Te ei kujuta ette kui vilunult suutis Heldna olukorras jääda täiesti märkamatuks ja nagu mõni mustkunstnik narkarite selja taha jõuda. Kusjuures jäätisetuutu oli suurepärane viis mitte üleliigset tähelepanu köita.
"Ma olen kaheksa aastat narkopolitseis töötanud. Kes on korra politseinik, jääb politseinikuks!" ütleb mees.
Härra Heldna sööb plombiirijäätist edasi ja soovib siis kõigile head riigi taasiseseisvumise aastapäeva.
Oleks ometi selline koostöö kõigi linnakodanikega, kriminaalide kinni püüdmisel nagu kapo peadirektori asetäitjaga. Niimoodi vilunult ühe käega jäätist süüa ja teisega taktikaliselt narkareid püüda on lausa lust.
Lisan ka mõned fotod sündmusest, mis täna toimusid. Jäätisetuutuga mees taustal ongi meie kapo peadirektori asetäitja Eerik Heldna isiklikult.
lugedes tundus vahepeal, et tegu on naljaga, sest meil politsei tegeleb ju tõsiste rpobleemidega, aga kui pilte nägin siis sai lõplikult selgeks, et lastevägistajad ja naistepeksjad meie rigis karistada ei saa. karistada saavad need, kes iseenda keha rikuvad ja end hästi tunnevad. elagu po lits eiriik