Merili Luuk | Aga miks sa siis üldse võistlesid? (12)

Seega võtan avalikult mütsi maha Eesti kümnevõistlejate, eriti Karl Robert Saluri ees. 32st kvalifikatsiooninormi täitnud (jah, olümpiale ei pääsenud niisama, vaid 8100 punkti pidi vähemalt taskus olema!) mitmevõistlejast lõpetas ränkraske Kolgata tee 25 sportlast ning kuigi eestlased ei mänginud esimest viiulit, olid nad finišeerijate seas. Olen alati olnud veendumusel, et kümnevõistlejad peavad olema parajalt hullud, et kaks päeva järjest rassida – iga atleet teab, et täiesti tervena seda teha on võimatu.

Kaks kuud enne olümpiat pindluumurru saanud Saluri teadis, mis teda ees ootab, kuid ta ei heitnud meelt ning rassis üle finišijoone. Olen isegi jalaluumurru käes vaevelnud ning tean, mida tähendab, kui pead kõiki oma liigeseid uuesti tundma õppima – asi veel siis tipptasemel tõkkeid joosta, teivast hüpata ja oda visata!

Aga Saluri seda tegi – hambad ristis, valuvaigistid sees ja kuigi ta isegi tõdes, et sellised tulemused panevad pigem pead liiva alla peitma, lendas ta lõpuni. Sest seda ütleb spordimehehing – kui oled oma koha olümpial välja teeninud, pead ka lõpetama. „Ja ei mingit Andres Raja ja Mikk Pahapilli kombel katkestamist!“ põrutas Saluri.

Suurem pettumusevari oli aga Maicel Uibo näol. Miks elu vormis mitmevõistleja kuulitõukes niimoodi äpardus, suudaks põhjaliku selgituse öelda vaid ta ise, kuid võistluse lõppedes jäi temalegi olukord mõistmatuks. Tõsi, pöördetehnikat tuleb kuulitõukes veel õppida, kuid elu esimese nulli teeninud Uibo sõnul läks ta viimast katset tegema tulemuse peale. „Mis ma siis ikka oleksin vindunud, kui see mind ei rahuldanud?“

Võib-olla tahtis nooruk üle. Võib-olla tõesti pärssis sooritust kihlatu Shaunae Milleri ja ema Raina kohalolek – enesetõestamise vajadus oli suurem kui reaalsus? Treeningutel ei saagi ju alati kõike ennustada. „Läks nii,“ tõdes Uibo kurvalt. Ja mida sa ikka oskad öelda. Aga mees jäi oma otsuse juurde – kui juuli alguses oleksid kergejõustikusõbrad (sealhulgas siinkirjutaja) Uibole vägisi EM-kulla kaela toppinud, siis Amsterdami minek olnuks tema sõnul vale: „Seal polegi midagi kahetseda.“ Isegi siis kui EOK andnuks EMi medali puhul toetusraha? „See on üks asi, aga Ameerikas see ei loe. Mul on veel aega, et EMil võistelda!“

Üks asi jäi mõlema mitmevõistleja jutust aga korralikult kumama: järgmistel tiitlivõistlustel on isu veelgi suurem. Kui meie kaks spordi suurkuju Erki Nool (sai elu esimesel olümpial 1992 Barcelonas odaviskes nulli) ja Gerd Kanter (olümpiadebüüdil Ateenas kvalifikatsioonis 60.05 ja 19. koht) on samamoodi karjääri alguses vett ja  vilet näinud, siis äkki oligi meie noorte kord siin. Kuskilt peab ju ometi alustama – üleöö olümpiavõitjaks keegi ei saa!