Deivil Tserp | Rio olümpia andis Eestile vale signaali - sport vajab rohkem raha! (15)

Meie põhjanaabrite soomlaste ajakirjanikud läksid juba nii hoogu, et kirjutasid loo, milles soovitasid kaaluda Eesti spordisüsteemi kopeerimist. Nende meeleheidet võib ju mõista – ainult üks medal.

Valgevene Olümpiakomitee avalike suhete juht näris aga kolmapäeva õhtul sõna otseses mõttes küüsi. Ta ütles, et koondis on võitnud vaid viis medalit – nii kidura saagiga ei julgeta kodumaale naasta. Valgevenelaste miinimumeesmärk oli üheksa poodiumikohta ja olümpia lõpuks jõudsid nad siiski sihile.

Soomlastele võib lohutuseks öelda, et meie spordisüsteemi üks-ühele ülevõtmise korral ei oleks neil järgmisel olümpial medalisadu oodata. Kahjuks tuleb nentida, et Rio mängudelt jõudis Eestisse väga vale signaal.

Ah et mida silmas pean? Eks ikka tõsiasja, et riigitasandil antakse spordile sandisente. Ometi olid meie sportlased Rios edukad. Need, kes istuvad rahakraani juures, võivad nüüd mõelda: saite hakkama, täiendavaid rahasüste ei olegi vaja.

Tegelikult on see miraaž, mida janusse nõrkev kõrberändur enne lõplikku kokkuvarisemist näeb. Võtame kaugushüppes kuuendaks tulnud Ksenija Balta näite. Tema pidi kogu olümpiatsükli vältel piinliku täpsusega raha lugema. Alates eelmisest sügisest ei ole ta kordagi välismaal harjutamas käinud. Suuresti sündis Balta ilus tulemus tänu fanatismile, lähedaste toetusele ja elukaaslase Andrei Nazarovi treeneritarkusele.

Jah, raha ei ole tippspordis kõige olulisem tegur. Võtame kas või Eesti epeevehklejad. Puhtmajanduslikult olid nad olümpiaks valmistudes korralikult kindlustatud. Ei saa küll väita, et meie musketärid Rios kõrbesid, ent kolmest medalilootusest ei täitunud ükski. Selle ala probleemid tõukuvad tegelikult sisepingetest, mis tuleks helge homse huvides ükskord ära lahendada. See pole lihtne, aga suure tahtmise korral siiski teostatav.

Kui kiigata järgmiste olümpiamängude poole, siis peab üleüldine rahadieet lõppema. Tore, et vähemalt kultuuriminister Indrek Saar Rios käis ja toimunut oma silmaga nägi. Tahaks väga loota, et meie spordi kitsaskohad said talle selle pika komandeeringu ajal varasemast paremini selgemaks ja usutavasti võitleb ta valituses spordi hea käekäigu pärast.

Hea mulje on siinkirjutajale jätnud ka Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa. Jätame mõne tema naljaka soovituse kõrvale, üldiselt tundub suurettevõtja olevat hingega asja juures. Küllap ta saab aru, et Eesti sport pole põhjatu naftamaardla, millest võib miljardite eurode suurust kasumit välja pumbata.

Meie sport on hoopis lõputu laukaauk, kuhu tuleb raha tonnide kaupa sisse loopida ja saadav kasum ei ole isegi otseselt mõõdetav, pigem hingekeeltega tunnetatav. Möödunud reede õhtul kinnitas Sõõrumaa ajakirjanikele, et talle Rio de Janeiro olümpial meeldis ja nelja aasta pärast tahab ta olla ka Tokyos.