Ville Arike | Treener K ehk Mike Krzyzewski sõnum: meie tulevik on kindel, mehed on isetud ja nende suhtumine fantastiline! (1)

Ühed ootavad, et keegi tuleks ja näitaks jänkidele koha kätte. Teised on asjade käiguga rahul ja saavad USA üleoleku nägemisest naudingu kätte. Demokraatlikus maailmas ongi igaühel õigus oma seisukohaks ja olla spordivõistlusel kellegi poolt. Ütlen häbenemata, et kuulun esimesse leeri, aga annan au ka võitjatele.

Korvpall on maailmas jäänud vist ainsaks väga levinud spordialaks (jätame näiteks ameerika jalgpalli ja pesapalli või mõne muu väikese ülemaailmse levikuga ala kõrvale), kus selle sünnimaa on aastakümnete jooksul domineerinud ja jäänudki domineerima. Ses plaanis on tegemist huvitava nähtusega, kus muu maailm pole rohkem kui saja aasta jooksul suutnud järele jõuda.

Kõige ilmekamalt näitas vahet 1992. aasta Barcelona olümpia, kus keegi isegi ei mõelnud Dream Team’ile vastuhakkamisest. Edaspidi on muu maailm muutunud julgemaks, hakati hambaid näitama ja eelmisel kümnendil ka võitma, kuni jänkid mõistsid, et peavad asja tõsisemalt suhtuma. Tulemus on kolme olümpiakulla ja katkematu võidujada põhjal näha.

Tegelikult pole ju vahe kolossaalne – näiteks Hispaania on kolmel viimasel olümpial kaotanud medalimängudes USA-le 7, 11 ja 6 punktiga –, kuid see on olemas. Pruugib kellelgi just USA vastu tulla kehv päev ja saame kaks korda järjest küsida „kas me sellist finaali tahtsimegi?“ Serbia pole kindlasti nii nõrk kui tulemused näitavad (2014 MM-finaalis 92:129 ja nüüd Rios 66:96), kuid üleeile oli selgelt näha, et kogu nende energia ja vaimujõud olid jäänud poolfinaali Austraaliaga (kus viie NBA mängijaga tiim tambiti korralikult jalge alla).

USA saaks välja panna kolm enam-vähem võrdvõimelist koondist, seetõttu ei anna ka mitme superstaari puudumine suurt tunda. Eriti kui sul on meeskonnas Kevin Durant, kelle taolist ülejäänud maailmal lihtsalt pole!

Elu näitab, et USAs on jätkuvalt väga hea mängijate ettevalmistamise süsteem, kus seda ala harrastava massi pealt lihtsalt kasvab järjest tippe peale. Seetõttu on natuke naljakas lugeda ameeriklaste mänedžeri Jerry Colangelo torget ülejäänud maailma suunas: „Ma tahan, et korvpalli tase tõuseks terves maailmas. Korvpall on spordiala number kaks, aga teised riigid peavad ennast kokku võtma, konkurentsivõimeliseks muutuma, korralikult mängima ja võitlema. Oleme viimased 50 aastat aidanud tervet maailma, oleme maailmale õpetanud, kuidas korvpalli mängida ja oleme õpetanud treenereid.“

Muu maailma tase ongi tõusnud, kuid mitte veel jõudnud USA-le päris järele. Jänkid võitsid Rios kaheksast mängust neli kümne või vähema punktiga. Tõsi, liiga kõva tunnet, et nad võiksid kaotada, ei tekkinud. Aga teatud variante oli.

USAd on aidanud Colangelo ja tema poolt 2005. aastal värvatud peatreeneri Mike Krzyzewski süsteemne lähenemine. Treener K tunnistas pärast oma koondisekarjääri viimaseks jäänud äsjast finaalmängu (temalt võtab ameti üle Gregg Popovich), et 2006. aasta MMi poolfinaalis Kreekalt saadud kaotus pani edasisele domineerimisele aluse.

„Viibisime pärast toda kaotust koos Carmelo Anthonyga pressikonverentsil ega otsinud mingeid vabandusi. Meie programmi lähtepunktiks on kollektiivne vastutus. Vastutasime ühiselt kaotuse eest ja tunnustasime Kreekat,“ rääkis Krzyzewski pärast üleeilset kullamatši Serbiaga.

„Nimetan seda iseloomuks. Meie tulevik on kindel. Mulle meeldib nende meeste juures kõige rohkem suhtumine, nad on nooremale põlvkonnale eeskujuks. Küsimus pole mitte selles, kuidas nad mängivad, vaid kuidas nad käituvad ja kui  isetud nad on. Olen nendelt meestelt ise nii palju õppinud ja muutunud paremaks treeneriks.“

Jah, kui USA jäi Ateenas 2004 olümpiakullata, ajasid paljud mängijad väljakul oma asja ja teistel oli võimalik vastu saada. Treener K on kümnendi jooksul pannud selle kamba võistkondlikult mängima ja sellega on uuesti ülekaal saavutatud.

USA mängu keskmine korvisöötude arv (24,0) Rios oli kõrge ning sellega jäädi ainult paari kümnendiku jagu alla Austraaliale. Krzyzewski jutt isetusest on õige. Muul maailmal on sageli rohkem tarkust ja kavalust. Kuid nii kaua, kuni füüsis jääb nõrgemaks, lauapalle ei saada kätte ega viskeid sisse, nullib see tarkuse ära.

Kõik näevad hästi, millises suunas nad peavad arenema, aga kas seda suudetakse ja kui kaua läheb aega?