2004 Ateena olümpial võitis Aleksander Tammert pronksmedali.Foto: Arhiiv (Mati Hiis)
Rio 2016 OM uudised
24. august 2016, 04:00

Kuuendat korda olümpial käinud endine kettaheitja räägib, mida sportlased ja treenerid vabal ajal spordipeol teevad.

Aleksander Tammert: väike pidu ei tee sportlasele halba (2)

Vahel on meedias juttu olnud, et olümpia ajal käib sportlaskülas raju möll. Õhtuleht uuris kuuel olümpial osalenud Aleksander Tammertilt, millised on tema kogemused. Martin Kupperit treeniv endine kettaheitja räägib nii peopanemisest, dopingust kui ka silmaringi laiendamisest.

Tammerti lahedaim fiiling pärineb 2004. aasta Ateena mängudelt. "Kõige emotsionaalsemad on ikka need olümpiad, kus sa ise pjedestaalil oled," rõhutab ta. "Toona teadsin, et Virgilijus Alekna vastu ma nagunii ei saa."

Alistamatute hulka kuulus Tammerti sõnul ka madjar Robert Fazekas. "Küsimus oli, kas tal õnnestub jälle dopinguküttide käest ära libiseda. Ungarlased ütlesid, et ta on kahtlane. Teadsin, milline loom ta on – ebainimlik mees! Seega oli pjedestaalil ainult üks vaba koht, mille hõivas Zoltan Kövago."

Tammert lahkus staadionilt maailma neljanda kettaheitjana, tulemuseks avakatsel kirja saadud 66.66. "Eks esimene emotsioon oli natuke nadi," tunnistab ta. "Aga jäi väike lootus, et dopingukontroll töötab korralikult."

Aleksander Tammert Rio de Janeiro olümpiamängudel. Foto: Viljar Voog

Väike poiss hiilis Tammerti kuldketti

Puhta uriini pärasoolde peitnud Fazekas jäigi vahele ja Tammert võttis järgmisel õhtul vastu pronksmedali. Saatuse irooniana oli tema õpilane Kupper Rios samuti neljas. "Keegi naljatas, et ootame veel kümme aastat, kuni võib dopinguproove järeltestida," märgib Tammert muheledes. Ent lisab tõsiselt: "Praeguste tippude seas selliseid sulisid ei ole."

Huvitav, aga Tammerti pingereas platseerub teiseks just Rio olümpia. "Martin oli viimases voorus medalimängus, see andis kõva emotsiooni," selgitab treener, rahulolunoot hääles.

Poodiumile jõudmisele järgneb alati medalipidu. Nii oli Tammertilgi Kreeka pealinnas. "See oli ikka tore," meenutab ta. "Ei midagi raju, natuke lõõgastumist ja napsu. Väike pidu ei tee sportlasele halba. Pärast olümpiat lõpetasin kõik võistlused esikolmikus ja ketas lendas sügiseni 65 meetrit. Kõik oleneb sellest, kuidas mõõdukust hoida."

Sestap ei vaata Tammert viltu, kui õpilane mõnikord alkoholi tarvitab. "Siin on peopidamine suhteliselt ohtlik," lausus ta eelmise nädala keskel enne kojusõitu. "Rios on ka medalivõitjaid sakutatud. Meie polegi eriti linnas käinud. Kui meedia kirjutab nendest juhtumitest, siis ei kipugi. Kojusõit on kohe ees, parem on ikka ühes tükis tagasi minna. Pole vaja igasuguseid kahtlasi seiklusi otsida, siin on eestlaste seltskonnas niigi lõbus olla."

Pealegi on Tammert sportlasena mitu korda Rios käinud ja ka pisisulidega kokku puutunud. "Üks väike poiss hiilis mu kuldketti, aga hirmutasin ta ära," pajatab ta. "Copacabana rannad on juba varasemast tuttavad. Minu jaoks otseselt midagi uut polegi."

Esimest korda nuusutas Tammert olümpiaõhkkonda 1996. aastal Atlantas. "Pärast eelmise suve Göteborgi MMi oli see ikka väga suur võistlus, paraku segas mind väike näpuvigastus. Muidu võinuks kvalifikatsioonist edasi saada."

Atlanta puhul toob Tammert välja tugeva turvasüsteemi. "Olümpiakülla sisenemisel kontrolliti näpujälgi. Rios toimus suhteliselt suvaline tegevus, kuigi turvamehed on igal pool väljas. Kui keegi tahab siin sisse imbuda, on see palju kergem kui mujal."

VETERAN: Kettaheitja Martin Kupperi treeneri Aleksander Tammerti jaoks olid Rio de Janeiro olümpiamängud kuuendad. Eelmisel viiel osales ta sportlasena ning 2012 Londonis kandis avatseremoonial ka Eesti lippu. Foto: Arhiiv (Tairo Lutter))

Samas ei kogenud Tammert Rios hirmsaid tõrkeid. "Okei, vesi ei jookse võib-olla hästi alla, kui ennast pesed. Kuid need on pisiasjad. Kui kõik hakkab sind segama ja muudab närviliseks, siis on jama. Mind miski väga ei häirinud. Eriti veel nüüd, kui tähtis oli teise inimese (Kupperi – toim) heaolu. Mul on ükskõik, millised enda tingimused on. Peaasi, et temal kõik korras."

Oma teisel olümpial, 2000. aastal Sydneys oli Tammert üheksas. "Võinuks veel parem olla, aga seal oli jälle uus olukord, olin kohe esimene heitja. See lõi natuke liimist lahti. Tänavu oskasin EMil Martinit samas olukorras hoiatada. Ütlesin, et kui sportlaste tutvustamine lõpeb, mine kohe oma katseks valmistuma."

Nänniks tavaliselt maskott

Tammerti kogemused aitasid Kupperit Rioski mitu korda. "Algul olime siin ainult paar päeva, siis sõitsime kümneks päevaks laagrisse. Läksime külamelust välja. Koos on suur inimmass, kõik treeningukohad on ülerahvastatud. Selles mõttes läks meil ettevalmistav osa Sao Paolos täkke."

Pärast võistlust on Tammert olümpiatel kohaliku kultuuriga tutvunud. "Atlanta ei pakkunud mulle midagi, sest õppisin ja harjutasin USAs," mõtiskleb ta. "Sydney’s käisime kesklinnas, külastasime ooperimaja ja vaatasime James Cooki laevukest. Ateenas läksime vanale staadionile ja Akropolisesse. Pekingis oli kaks suurt turgu – pärli- ja siiditurg. Käis võistlus, kes midagi odavamalt kätte saab ja kes rahaliselt vastu pükse saab, ostes mingisugust sodi kokku."

Tammert on kõikjalt suveniire soetanud. "Nänni olen ikka kaasa võtnud. Tavaliselt olen ostnud maskoti. Samas vaatan, mis on huvitav asi. Pole nii, et ostan iga kord taldriku ja panen kodus seinale. Sportlasena võtsin midagi ka toetajatele mälestuseks."