Olümpiadebütant Kaidi Kivioja Rio de Janeirost: glamuuri polnud, aga vägev kogemus!

23aastane Kivioja tunnistab, et olümpiamängud pole talle kunagi olnud eesmärgiks omaette, vaid pigem pikaajalise töö tulemus.

"Ma ei pidanud kunagi olümpiamänge selliseks, et ma pean sinna minema. Tundsin lihtsalt liikumisest rõõmu. Ühtäkki avastas aga treener, et mul on ka jooksukiirust ning suunas mind triatloni juurde. Tundsin kohe, et olen leidnud enda ala ja kui vaikselt kõrgeid kohti näidates hakkasin mõtlema ka olümpiale. Pärast Londoni olümpiat tundus plaan selge – pääseda Riosse," meenutab ta.

Võistluse järel Rio olümpiaküla ees paikneva parkimisplatsi treppidel istudes tunnistas atleet, et spordipidu jalga päris nõrgaks ei võtnudki.

Copacabana vett ei kartnud

"Kui saabusin, läksin õhtul pimedas olümpiakülla jooksma. Siis võttis küll korra värina sisse. Appi, küla on nii suur, nii palju sportlasi, nii suured majad! Suur ärevus tuli sisse – siin ma nüüd olengi! Edaspidi järgisin päevaplaani, tegin trennid ilusti ära ja melu ettevalmistust ei seganud. Võistluste eel olid sportlased väga endasse tõmbunud. Pärast oli pingelangus, sööklaski oli kisa rohkem!"

Neiu võttis kohe ka nõuks, et olümpiaküla jõusaalis pole mõtet üksluiselt redutada, vaid Rio linna saab treenimiseks ideaalselt ära kasutada! "Ma olen nii palju maailmas ringi reisinud ja võib-olla naiivne, aga ma tõesti ei kartnud midagi. Treener oli ju kaasas – läksime ikka olümpiakülast välja, teedele sõitma ja jooksma. Loodus on väga ilus ja inimesed ülisõbralikud!"

Suisa nii sõbralikud, et tihti peatati Kivioja kinni ning sooviti head võistlust. "Pilti sooviti teha ning palju öeldi: "Jumal Sind õnnistagu!" Päris uhke tunne!" Ühel päeval võeti ette teekond mägedesse. "Jalgrattaga oli seal väga hea sõita ning ka joosta. Kartust kui sellist kordagi ei tekkinud. Mis minuga ikka juhtuda saaks?"

Triatleetide mure Copacabana ranna vee kvaliteedi suhtes osutus asjatuks – vaatamata 1,5 km pikkuse ujumistrassi kohta räägitud hirmujuttudele ei kohanud Kivioja vees ainsatki proteesi, ujuvat diivanit ega isegi mitte prügikotti.

"Ma ei mõelnud enne võistlust kordagi ei Zika ega veeprobleemide peale. Esimesel rajatutvustuse päeval ütlesid mõned rivaalid kohe, et nemad sinna solgi sisse ujuma ei lähe. Mõtlesin päevakese oodata ja kohapeal olud üle vaadata. Rannas öeldi, et kõik on normi piires ning midagi karta pole," selgitab enne võistlust kaks korda ookeanilaineid proovimas käinud Kivioja.

"Sain hetkega aru, et vesi on tavaline. Lainetega harjusin ka kohe ära. Tõsi, kui oleksin kaks aastat tagasi pidanud lainetega ujuma, oleksin ma vist terve aja värisenud. Nüüd olen harjutanud nii Austraalias kui ka Portugalis ja enam kartust pole. Tugevatele ujujatele oli võistluse toimumispaik kindlasti eelis – pidev loksumine segab rütmi, ühtlasi võib olla raskendatud vette sisseminek ja väljatulek."

Suveniiriks olümpiaembleemiga tekk

Lisaks enda võistlusele pakkus suuri emotsioone ka teistele eestlastele pöidlahoidmine. Kui treeningute tõttu tribüünile kaasmaalasi ergutama ei jõutud, kogunesid Eesti sportlased delegatsioonijuhtide tuppa teleri ette ning kisa oli sealgi võimas!

"Vaatasime koos vehklejaid ja Rasmus Mägi jookse. See andis tõesti palju juurde. Ma polnud varem kuigi paljude Eesti olümpiasportlastega kokku puutunud, aga siin said nad kõik kuidagi lihtsalt lähedasteks. Ei osanud oodata, et Gerd Kantergi tuleb ja ütleb kohe: "Tšau!" See jättis väga hea emotsiooni, kuidas üksteist toetatakse."

Ühe Eesti sportlase võistluse nägi Kivioja ka oma silmaga ära. Kui maadleja Heiki Nabi võitu rootslase Johan Eureni üle vaadata toakaaslase Epp Mäega (kah maadleja) üheskoos telerist, siis järgnenud pronksimatšiks siirduti Kivioja mahitusel juba maadlussaali. "Togisin Eppu, et lähme-lähme! Poole tunni pärast olimegi kohal. Seal oli ikka väga suur möll – teleriga võrreldes hoopis teine tera!"

Suveniiriks võttis Kivioja olümpialt kaasa õele maskoti ja endale lisaks kogemusele ja osalejamedalile... teki! "See on olümpiaembleemiga ja lubati endale jätta. Loodan, et mahub mulle rattakohvrisse ära!"