Helen on ennast alati sportlikuks inimeseks pidanud. “Iluvõimlemine, tantsimine, kergejõustik, ashtanga-jooga, jooksmine,” loetleb ta erinevaid proovitud alasid. Eelmise aasta alguses sattus ta aga Egle Eller-Nabi bikiinifitnessi tutvustavale seminarile. “Samal hetkel, kui Egle ütles, et on kokku panemas omanimelist tiimi, tahtsin sinna kuuluda. Tundsin, et tahan oma keha proovile panna,” meenutab Helen. “Mul tulid kohe Erki Noole kergejõustikukooli ajad meelde. Mulle nii meeldis see grupivaim, mis meil seal oli. Ega mul polnud seal mingeid erilisi tulemusi, aga mulle meeldis just see meeskonnatunnetus.” Nii saigi Helenist üks viieteistkümnest Egle Eller-Nabi bikiinifitnessi naiskonnast. Koos käiakse vähemalt korra kuus ning võistluste-eelsel perioodil tihemini.
Intervjuu ajal on Helenil veel nii-öelda off-season ehk suhteliselt lihtne aeg. Ta käib jõusaalis trennis 4–5 korda nädalas ning sööb kuus korda päevas kokku 2300 kilokalori jagu toitu. Õige pea siseneb ta aga dieediperioodi. Umbes kaks kuud enne võistlusperioodi lähevad kõik bikiinifitnessi harrastajad dieedile, kus hakatakse tegelema rasvaprotsendi vähendamisega. “Praegu on mul lihasmassi kasvatamise periood, kuid see on nüüd kohe-kohe lõpusirgele saamas.” Dieediaeg on aga selle ala kõige raskem periood. “Just sel perioodil annavad paljud harrastajad alla ega jõua kunagi võistlustele.” Heleni arvates on see samuti keeruline, kuid ikkagi tehtav. “Mul oli kõht kogu aeg väga tühi,” ütleb Helen oma eelmist dieediperioodi meenutades. See on aeg, kus päevane kaloraaž võib langeda maksimaalselt kuni 1600 kilokalorini. “Mäletan, et sõin kõhu täis, hetkeks oli hea olla ja poole tunni pärast tahtsin juba uuesti süüa saada.” Ka tuju ja energiatase olid väga muutlikud. “Mõni päev sain aru, et igalt poolt on halb. Otseselt kuskilt ei valutanud, aga lihtsalt oli paha olla ja energiat ka polnud.” Siiski ei olnud Helenil kordagi mõtet, et jätaks trenni minemata. “Dieediperioodil on ka trenne vähem, aga osa loobub sel perioodil ka trennist, sest lihtsalt ei suuda leida motivatsiooni. See on keeruline periood.”
Vead on õppimiseks
Eelmist ja ühtlasi oma esimest hooaega meenutades ütleb Helen, et tegi kohutavalt palju vigu. “Kui oli lihaskasvatamise periood, siis ma ei söönud piisavalt. Vaatasin neid koguseid ja mõtlesin, kas olete hulluks läinud või. Sellist kogust ma küll ära ei söö.” Heleni toitumise vaatab üle ja vajadusel korrigeerib toitumisnõustaja Kristin Salupuu. “Kuna ma ei taha oma keha vajalikest toitainetest ilma jätta või seda kuidagi kahjustada, kaasasin kohe alguses oma plaanidesse ka toitumisnõustaja. Aga alguses ma lihtsalt ei võtnud kõike kuulda, mis ta mulle ütles.” Tänu sellele, et lihaskasvatamise perioodil jäid vajalikud toitained saamata, oli ka dieediperiood hoopis keerulisem. Siiski õnnestus Helenil võistluste eel kaotada 5–6 kg. Vahepeal jäi kaal aga seisma ning siis toitumisnõustaja ja Eglega konsulteerides selgus, et Helen oli meega liialdanud. “Sel korral olen kindlasti targem. Ootan juba uue võistlushooaja algust, et olla parem!” Allahindlusi sai tehtud ka söögi puhul. “Ikka tegin kogu perele korraga süüa ega kaalunud päris kõike.” Praegu on Helen palju rangem. “Alguses abikaasa ikka pisut nurises, aga tänaseks on kõik peres paika loksunud. Nüüd on mul mõni päev neli potti korraga tulel.” Ka lastel, 5-aastasel Roben Thoril ja 3-aastasel Marlon Freil, on omad maitse-eelistused ja soovid.
Selline teadlik söömine on Heleni jaoks esmakordne. Ka pole tal kunagi varem olnud vaja dieeti pidada. “Bikiinifitness on mulle õpetanud seda, et olen hakanud korralikult sööma. Varem ma ei söönud isegi kolme korda päevas.” Õiged toiduvalikud ja teadlik söömine on Heleni elukvaliteeti oluliselt muutnud. Näiteks pole ta enam nii tihti haige kui varem. “Ma teadsin ka varem, et köögiviljad on tervislikud, aga ega see ei tähendanud, et ma neid siis oleks söönud.” Praegu tekitab Helenis nurinat, kui ta peab väljas sööma ning köögiviljade osakaal jääb taldrikul väikseks või kui ta ei saa vajalikku süsivesikute kogust kätte. “On olnud juhuseid, kust lähen restoranist otse koju ja keedan endale näiteks tatart juurde.” Väga tihti on tal kodust lahkudes ka vahepala kotis kaasa või lausa terve toidukord.
Uued lemmikud
Kuigi toitumiskava näeb ühe vahepalana ette vaba valikut, siis Helen seda kuidagi kurjasti ära ei kasuta. “Ma võin kolm korda nädalas ühe vahepalana lubada endale, mida iganes mu hing ihaldab. Kuid tundub, et teen juba alateadlikult tervislikke valikuid, sest kaneelisai või hamburger mind enam ei meelita.” Kui Helen üldse millegagi patustab, siis on selleks mõni koogitükk. “Üldiselt sellised asjad mulle maitsevad, aga ma ei söö neid tihti ja ka siis on kogused pigem väiksed.” Ka sünnipäevale või aiapeole minnes ka hulluks ei lähe ning lubab endale kõike. “Seda muidugi juhul, kui dieediperiood pole. Kui on, siis kook on kindlasti minu menüüst 100% väljas.” Üldiselt eelistab Helen kodus tehtud toite. “Ahjus tehtud maguskartul rosmariiniga on kindlasti minu lemmik.” Aga ka kanast pole ta veel ära tüdinenud ning üritab ka palju kala süüa. “Vahel on tunne, et söömine on lihtsalt keha laadimine. Sellist gurmeelikku nautimist, mida varem oli palju, on nüüd palju vähem.” Kuigi paljud selle ja ka paljude teiste alade harrastajad kipuvad valguga liialdama, ei taha Helen kuskil piire ületada. Ka lisaaineid ei taha ta võtta. “Kasutan hetkel vaid lisajoogina lihaste taastajat ja see on kõik.”
Eelmise hooaja tulemuste üle ei saa Helen kurta. Kõige parema tulemuse sai ta Riias toimunud võistlustel, kus saavutas kuuenda koha. See on esimene finaalikoht. “Tegelikult on bikiinifitnessis iga lavale jõudja juba võitja, sest see töö, mis enne lavale jõudmist ära tehakse, on meeletu. Ja kui liita siia veel kõik jõusaalis veedetud tunnid, siis see on väga karm ala.” Alguses tõmbaski Helenit selle ala poole just lava, sest laval särada talle meeldib ning lavanärvi ka pole. “Olen näinud, kuidas mõned laval värisevad. Mina just naudin seda hetke.”
Lavatagune töö
Siiski saab bikiinifitnessis laval olla minimaalselt. Selleks, et jõuda oma esimesele võistlusele, läheb Heleni sõnul trenniks ja dieediks olenevalt inimesest aasta kuni poolteist. “Egle tiimis on olnud ka imelapsi, kes on saavutanud võistlusvormi poole aastaga, aga see eeldab väga tugevat eelnevat sportlikku põhja.” Võistlustel osalemine toimub suuresti omafinantseeringul. “Hooajal on normaalne osaleda neljal kuni viiel võistlusel, aga kui osa neist on veel välisriigis, siis see läheb päris kulukaks.” Peale võistlustasude ja reisikulude on suureks kuluallikaks bikiinid. Keskmiselt maksavad need 600–800 eurot. Helen lähenes aga loominguliselt ning tegi võistlusbikiinid ise. “Ma pole kunagi näputöös kuigi osav olnud ja vahepeal mõtlesin küll, kui tühjad bikiinid ja kristallid olid juba ostetud, et kuidas ma sellega hakkama saan, aga lõppkokkuvõttes osutus see väga rahustavaks ja mõnusaks nikerdamiseks.” Helenil ongi hetkel vaid ühed võistlusbikiinid – lillad!
Lisaks tuleb kanda laval spetsiaalseid kingi, mille hind jääb 60 euro kanti. Spetsiaalne kehagrimm maksab aga 50 eurot, millest jätkub umbes kaheks korraks. “Esimest kihti grimmi hakatakse endale võistluspäeval juba viis tundi enne lavaleminekut värvirullidega peale kandma, siis kuivatakse paar tundi ja pannakse veel üks kiht.” Ka igapäevane meigikott saab paramatult täiendust, sest meigipõhjad tuleb teha kehagrimmiga sama tumedat tooni, lisaks annavad laval efekti ka tehisripsmed. “Kindlasti tuleb kasuks, kui võitleja oskab ise endale meiki teha, sest see on ala, milles ei saa teistele loota.” Siiani on Helen siiski võistlustele oma tiimiga läinud ja alati abi saanud. “Endale on ikka keeruline näiteks selja peale grimmi ühtlaselt kanda.”
Kõige suurem üllatus
Kõige lihtsama asjana tundus Helenile esialgu laval pooside võtmine, kuid ka see oli asi, milles ta eksis. “Tutvustavatel seminaridel osaledes ma ei saanud aru, miks on vaja pooside võtmise proove teha ja enne võistlusi veel eriti tihti! Need tundusid nii lihtsad. Mis see siis ära ei ole, mõtlesin ma.” Enne võistlusi on poseerimise trenne lausa mitu korda nädalas. Nüüd on Helenil hea nipp aru saamaks, kas poos on õige. “Sellest saabki aru, et see poos on õige, kui sul on ääretult ebamugav olla. Kui sul on mugav olla selles poosis, siis järelikult on vale poos,” naerab ta. Pärast poseerimistrenne või võistlusi on lihased alati hästi valusad, sest lihased on olnud pinges pikka aega. “Pärast pooletunnist poseerimist on tunne, et olen omadega täiesti läbi!” Poosidel on ka oma rahvusvahelised reeglid, mida aeg-ajalt ka pisut muudetakse. Nii juhtus ka kevadel enne Eesti meistrivõistlusi. “Mul läks täitsa tuksi see võistlus, sest ma polnud uue poosiga harjunud veel. Mulle endale tundus, et lihased ei paistnud sellega üldse hästi välja.”
Kõige rohkem kartis Helen bikiinifintessiga alustades üksi treenimist. “Olen ikka pigem ju grupi ja ühistreenimise fänn. Mõtlesin, et kuidas see küll välja hakkab nägema, et lähen üksinda trenni. Kartsin ka seda, et äkki teen paar nädalat trenni ja siis ütlen tsauu-pakaa, et ma enam küll seda trenni ei tee.” Kõik on siiski sujunud väga hästi. “Mulle on see väga meeldima hakanud!”
Elus esimest korda lasi Helen ka oma verenäitajaid kontrollida ning tegi Synlabis ära Terviseriskipaketi analüüsid ja käis nende vastustega ka perearsti juures. “Milline rõõm oli kuulda, et kõik mu näitajad on korras.” Siiski oli perearstil lisada üks märkus. “Teie lihasmass on veidi suurem kui tavainimesel, aga see on vist normaalne, kuna te teete seda ala,” ütles ta.
Kommentaarid