Eesti korvpallikoondise tulemused langesid pärast iga põlvkonnavahetust (4)

Kui vaatame koosseisu, kes mängis eelmisel aastal EM-finaalturniiril Riias, on sellest nüüd puudu seitse mängijat ja järel ainult viis tükki! Ehk läinud on rohkem kui pool meestest! Nendest viiestki vaid kolm kandsid suuremal või vähemal määral põhiraskust (Rain Veideman mängis EMil ühes kohtumises keskmiselt 33, Sten-Timmu Sokk 29, Tanel Kurbas 19 minutit). Teatavasti on kõik eesliini põhitegijad nüüd teised.

Ajalukku kiigates pole põlvkondade vahetus möödunud Eestil kunagi jälgi jätmata ning teisalt polegi nii jõhkrat koosseisu muutumist varem olnud. Kui, siis oma nelikümmend aastat tagasi, kui kuue-seitsmekümnendate aastate staarid järgemööda loobusid, uus põlvkond ei suutnud nende kohta täita ja Kalevi meeskond langes NSV Liidu kõrgliigast välja. Aga ka siis ei astunud pool koosseisust korraga kõrvale.

Nüüd, iseseisvusajal toimus suurem põlvkondadevahetus eelmisel kümnendil ning see tõi teatavasti kaasa ka Eesti koondise langemise EMi B-divisjoni – seda moodustist enam pole, ehkki põhimõtteliselt saab öelda, et sinna kuuluksid tänapäeval kõik need, kes finaalturniirile ehk 24 parema sekka ei pääse.

Üks põlvkond vedas üle kümne aasta

Kuidas olid lood aga iseseisvusaja alguses, üheksakümnendatel? Tuleb tõdeda, et 1991. aastal viimaseks NSV Liidu meistriks kroonitud põlvkond vedas meie korvpalli veel kümme aastat. Margus Metstak, Aivar Kuusmaa, Rauno Pehka, Indrek Rumma, Gert Kullamäe, Marek Noormets, samuti peaaegu sellesse põlvkonda kuuluv ning Liidu noortekoondisest läbi käinud Martin Müürsepp mängisid Eesti koondise kümme aastat hiljem (2001) EM-finaalturniirile.

Liidu meistritest või 1993. aasta EMil mänginud põhitegijatest olid selleks ajaks loobunud vaid Tiit Sokk (viimane hooaeg 1996/97), Sergei Babenko (1997/98), Andrus Nagel (1995/96), Ivo Saksakulm ja Aleksandr Karavajev.

Tõsi, üheksakümnendate keskel ei esindanud koduklubide soovil mitme aasta jooksul koondist Sokk ja Kuusmaa, samuti Müürsepp. Kui aga võimalus tekkis, olid nad uuesti olemas. Üheksakümnendate keskel tuli jõuliselt eesliini Andre Pärn, tagaliini lisandus Valmo Kriisa ja sajandivahetuse kandis Tanel Tein.

Põhimõtteliselt ei saagi üheksakümnendate aastate kontekstis seega õigest põlvkondadevahetusest rääkida. Eesti koondis püsis stabiilselt Euroopa 20 või 24 parema seas, kuid finaalturniirile pääses 16 riiki ning sellest jäi kolmes tsüklis järjest (1995, 1997, 1999) midagi puudu – võimalik, et kord Sokust, Kuusmaast ja/või Müürsepast.

Viimaste Liidu meistrite loobumine

Esimese korraliku põlvkonnavahetuse elas Eesti korvpall üle XXI sajandil, kui Liidu meistrid hakkasid riburada loobuma. Järgmises (2003) tsüklis pärast EM-finaalturniiril käimist jätkas veel endine tuumik (loobus vaid Rumma) ning uuest lõppvõistlusele pääsemisest ei jäänud palju puudu.

Too tsükkel jäi viimaseks raudmehele Margus Metstakile, kes esindas Eesti koondist veel 41aastaselt! Samuti Kuusmaale ja Noormetsale ning peaaegu ka Pärnale (tuli veel suvel 2005 neljaks mänguks tagasi). Ehk Müürsepp möllas küll korvi all kolme eest, kuid tema kõrvale tulid uued mehed: Tarmo Kikerpill, Ardo Ärmpalu, Janar Talts, Vallo Allingu, Kristjan Kangur.

2005. aasta tsükli poolitas peatreeneri vahetus aastal 2004 oli pukis veel Heino Enden, üks suvi hiljem jätkas tööd juba Tiit Sokk. Et aeg oli heitlik, näitas ka asjaolu, et kokku teenis kahe suvega peetud kümne mängu jooksul mängu jooksul mänguaega 18 korvpallurit. Esimesel suvel võideti oma alagrupis kuuest mängust ainult üks ning nõnda tuli 2005ndal juba tõestada oma A-divisjoni küpsust.

Tegemist oli suvega, mil koondises polnud enam ainsatki NSV Liidu meistrit! Kui Endeni käe all olid veel olnud Pehka ja Kullamäe, siis tol suvel Sokul enam „neid käike“ polnud. Seltskonnas Tšehhi ja Poolaga alustati suve kolme kaotusega ning vaid viimases voorus saadud 74:45 võit poolakate üle päästis kiirest B-divisjoni kukkumisest.

Aasta hiljem (2006) jäi eemale ka jalavalu käes vaevelnud Müürsepp. Et toonane turniirisüsteem ei kukutanud tsükli esimesel aastal kedagi automaatselt madalamale, võidi seda „luksust“ endale lubada. Tulemus: vastuhakust Horvaatiale ja Lätile polnud mõtet rääkida, Eesti pidas kaks tasavägist mängu Taaniga, millest ühe võitis ja teise kaotas ühe punktiga…

Suvel 2007 tuli taas võidelda kõrgemasse seltskonda püsima jäämise nimel ning siis naasid Müürsepp ja Kullamäe. Tagajärjeks tekkis korra ka finaalturniirile pääsemise lootus, kui Rootsist mõlemal korral ja Makedooniast kodus jagu saadi. Ent Skopjes satuti korralikku sauna (50:95) ning lõppvõistluse mõtted võis peast visata.

Järgmine tsükkel (2008-2009) viis Eesti lõpuks B-divisjoni. Müürsepa koondisemängud olid mängitud, esimesel suvel lõi veel kaasa 37aastane Kullamäe. Kuid temagi ei suutnud hoida ära skoori 1 võit – 5 kaotust ja Portugali järel viimaseks jäämist. Ning 2009. aasta tõi sama skoori väljalangemisgrupi mängudes Tšehhi, Ukraina ja Ungariga.

Uus tuumik mängis viis aastat järjest

Järgnes kaks aastat B-divisjonis, kusjuures neist esimene (2010) tõi ainult võidu Luksemburgi üle ning kaotused Hollandile ja Austriale. Madalamale polnud enam võimalik langeda. Ent just tollel suvel sai Üllar Kerde asemel uuesti koondise etteotsa asunud Tiit Sokk ette pildi, kellega ta hakkab edaspidi ülespoole rühkima. Aastast 2011 kujunes viieks suveks välja selge tuumik (tagaliinis vennad Sokud, Gert Dorbek ja Rain Veideman, äärel Gregor Arbet ja Siim-Sander Vene, eesliinis Kristjan Kangur, Janar Talts, Joosep Toome, 2012ndast Reinar Hallik).

Nii et kui vaadata, millised olid Eesti tulemused pärast viimaste Liidu meistrite lahkumist, tuleb tänavust suve võtta mõistusega. Loota parimat, kuid olla valmis ka halvimaks. Nõuda saab mängijailt vaid seda, et nad 6 x 40 minuti jooksul endast Valgevene, Portugali ja Poola vastu kõik väljakule jätavad – küll koos sellega tuleb mõnigi rõõmustav tulemus.