Sergei Pareiko kaitses Eesti koondise väravat 65 mängus. Tema lahkumisetendus toimus möödunud novembris.Foto: Stanislav Moshkov
Mart Treial 7. september 2016 15:00
Eesti jalgpallikoondise seis on pehmelt öeldes nukker. Eilne 0:5 kaotus Bosniale oli piisk kannatuste karikasse, mis hakkab tasapisi üle ajama. Endine koondise väravavaht Sergei Pareiko arvab, et koondises on sügav kriis, mis peab lõppema peatreeneri vahetusega.

„Eile nähtu tekitab suurt muret," sõnas Pareiko Õhtulehele. "Me ei suuda kindlate favoriitide vastu mängida ja kardame minna nende vastu. Mulle tundub, et see pole ühepäevane probleem. See on üks asi.

Teine asi, ütlen ausalt, Pehrssoni metoodika ei tööta kahjuks Eestis. Need eksperimendid, mida ta varem tegi ja praegugi proovib... Paistab, et ta klapitab kohad platsil niisama. Kui me tuleme Bosnia vastu seitsme kaitsjaga, me ainult proovime mängida 0:0 peale, et äkki suudame midagi ees teha. See võib olla vale tee. On vaja kokku leppida, et niimoodi edasi ei saa minna."

Olete Te nõus, et hingestatust ja ühtset kambavaimu pole, mille najal minevikus nii mõnigi vägev tulemus tehti?
"Jah, olen nõus. Eilne mäng näitas seda ka. Olukord oli raske, aga meeskonda, kes prooviks pingutada, polnud.

Vastutuse peavad võtma nii mängijad kui treener. Me ei tea lõpuni, mis meeskonna sees toimub, mängijad ega treener seda ei ütle ka, aga paistab, et on kriis. Ja juba väga sügav."

Konstantin Vassiljev ütles pärast eilset mängu, et koondise tase oli lihtsalt 4-5 aastat tagasi kõrgem. On see nii?
"See on raske küsimus. On vaja istuda ja mõelda, mis oli neli-viis aastat tagasi meie trump. Aga üks asi on see, et need, kes mängisid, olid võitlejahingega. Kõik tahtsid end tõestada, ükskõik, kelle vastu mängisime. Praegu seda ei ole.

Teine asi, noorte sissetoomine oli kunstlik. Kahjuks suudab nendest oma tasemelt koondist aidata vaid Karol Mets. Peame vaatama peeglisse. Ei saa niisama noori sisse tuua, et andekad poisid või midagi.

Kindlasti jätab jälje ka meie Eesti liiga tase. Kaks-kolm nädalat võid seal pingutada, aga kui tuleb vastu Tarvas, Tartu või Pärnu - see pole kriitika nende suunas -, siis lihtsalt pingutust pole üldse.

Lööd 20 minutiga kaks väravat ja siis ülejäänud 70 minutit lihtsalt naudid, pingutada pole vaja. Teisi liigasid vaadates, siis seal peab igas mängus 90 minutit või rohkemgi pingutama." 

Meil on välisklubide mehi küll, kes jäid kutsumata. Näiteks Siim Luts, Henrik Ojamaa ja Tarmo Kink...
"Neil kõigil pole ehk lihtne iseloom, aga see näide, mis Pehrsson tõi Lutsu kohta ("Küll aga on ta saanud koondises mitmeid võimalusi, aga pole neid ära kasutanud ja seetõttu teda nimekirjas polegi.")... Mina ei mäleta neid.. Võib-olla võõrsil Sloveenia vastu viis minutit.

Siim on see mängija, kes võtab olukordi enda peale ja proovib värava suunas minna. See on see, mis meil praegu puudub. Samamoodi Ojamaa ja Kink. Jah, neil pole kerge iseloom, aga nad on end välismaal tõestanud. Meil on vaja neid mehi, et koondise taset tõsta. Kahjuks seda ei tehta ja küsimus on, miks?

Lõpetuseks see kõige valusam, aga samal ajal kõige tähtsam küsimus. Ehk on aeg muutusteks peatreeneri toolil?
"Kui ta on mees ja treener, kel on austust enda vastu, siis ta võiks selle sammu teha. Kui Täri (koondise endine peatreener Tarmo Rüütli - M.T.) ära vahetati, meil ei olnud selline tõsine hetk, kus seda tingimata pidi tegema.

Okei, otsustati nii ja me läksime sellega edasi. Võib-olla Täri pagas läks iga aastaga väiksemaks, aga tema ideid ei paista praegu enam üldse olevat. Niisamuti sisekliimat. 

Ütlen ausalt, need viimase aja tulemused... Oleks mängugi, aga pole ei mängu ega tulemust. Publikuarv kogu aeg väheneb. Oleme FIFA edetablis kukkunud juba nii sügavale, 117. kohale ja pärast viimaseid mänge langeme veel.

Mina ei ole Pehrssoni tööle võtnud ega saa teda ka vallandada, aga minu arvamus on, et praegu on tõsine olukord ja tuleb teha muudatus treeneri ametis.