kaotasime jah, aga võitlust oli kõvasti, ei lasknud jalga sirgu, väga tublid, ootan põnevusega järgmisi kohtumisi - eriti kodus Poolaga. Et võita peab olema usku enda võimetesse, võitjamentaliteeti, motiveeritust jms - ja seda ma näen praegu poistes. Võib olla võitjamentaliteediga on veel nõrgavõitu, aga seda ei saagi üleöö tekkida kui ei ole võideldes mänge enda kasuks pööranud. Samamoodi jätkates tulevad ka suuremad õnnestumised ja enesekindlus ja võitjamentaliteet. Praegu on ikka puhas rõõm meie kossukoondse mänge vaadata, aitäh teile ja edu edaspidiseks.
Vahepeal viskas hädisus üle, ei vaadanud mitu aastat Eesti külakorvpallilikke mänge, nüüd selgub, et ollakse edenenud, pall liigub, kaitset rügatakse mehiselt rohkem kui viimased 3 minutit. Praaki liiga palju, laud nõrgapoolne, aga vähemalt pole enam kriisade-pehkade stiili, et viime palli üle ja siis kukume kohal patsutama ja vaatama, mis edasi.
KOMMENTAARID (5)