KOSSURETRO | Kuidas Rauno Pehka Minski mängusaali kõik kohad läbi põrgatas

Koondiste tasemel algas Eesti ja Valgevene vastasseis 2000. aasta alguses, kui meile oli valikturniir edukalt alanud ning mõni kuu varem, 1999 sügisel võidetud kolmest mängust kaks. Minskisse tulime selgete võidumõtetega, sest uus peatreener Üllar Kerde oli kokku saanud stabiilsena püsiva koosseisu (tsükkel varem käis Maarten van Genti käe alt läbi palju mängijaid) ja esimeste kohtumiste mängupilt oli ka lubav.

Minsk võttis eestlased keset talve vastu 20 külmakraadiga. Kui koondis spordipaleesse esimesele treeningule jõudis, ei hakanud toonane mängujuht Rauno Pehka esimese asjana mitte soojenduseks lihtsaid pealeviskeid tegema, vaid võttis palli ja põrgatas terve väljaku läbi – et kus on kohad, kus pall halvasti põrkab! Siis oli Minski väljakul tõepoolest niisugune probleem ning Pehka suhtumine igati professionaalne.

Kõik jätkuski hästi, Eesti võitis 81:66 ning kui mõni päev hiljem alistati võõrsil ka Tšehhi 92:76, võis juba julgelt rääkida EM-finaalturniirile pääsemisest. Nagu teame, siis aasta hiljem, teise ringi lõppedes (siis mängiti ühel hooajal üks ja teisel teine ring) see ka õnnestus.

Too Minski-reis jäi eredalt meelde ka viiele Eesti ajakirjanikule. Läksime esmalt bussiga Riiga ja sealt öise rongiga edasi. Hommikul jõudsime Minskisse, õhtul peeti mängu ning juba mõni tund pärast selle lõppu võtsime ette samasuguse tagasitee.

Mäletan toonast esimest elamust: raudteejaama esisel liikus üleni jäätunud tramm umbes aastast 1970 või 80. See püsis ausõna peal koos ja liikus edasi veel suurema ausõna abil. Aga liikus.

Tänane Minsk on võrreldes 16 aasta taguse ajaga paljuski tundmatuseni muutunud. Vähemalt kesklinn ei jäta enam nõukogudeliidulikku muljet. Välja arvatud mõned endise aja sümbolid eesotsas Lenini kujuga ning sotsialismiajale iseloomulikud hooned. Kerkinud on palju läänelikke uusehitisi. Linn on avar, puhas ja meeldiv.

Korvpallikoondis reisis uuesti Valgevenesse juba järgmises EM-tsüklis. Siis oli mängupaigaks Gomel, pidasime end samuti soosikuks, kuid vastu tuli võtta valus 79:81 kaotus, mis väga oluliselt kahandas finaalturniirile jõudmise lootusi.

Seni kolmandat korda saadi kokku aastal 2013 Magiljovis, toonase valiksarja poolfinaalmatšis. Eesti küll jäi alla 70:76, kuid suurt traagikat polnud, sest kodus tuli võita suurema vahega, mida ka kindlalt suudeti – 79:61. Valgevene pinnal on Eesti saanud kaks kaotust järjest. Kas täna suudetakse kiirust koguv lumepall peatada?