Poola-Valgevene bussireisi ette võtnud kossufännid: koondisega peab jääma nii heas kui ka halvas (2)

Aastani 2001 oli fänlus kaootiline, see sai hoo sisse Türgi kuurortlinnas Antalyas peetud EM-finaalturniiriga. Siis ühendas pool tuhat eestlast puhkuse korvpalli vaatamisega, sest ideaalsemat paika selleks pole – septembri alguspäevade hommikutel pisteti varbad Vahemerre ja õhtul elati kaasa omade mängule.

Pool aastat hiljem tehtud bussireisil Ungarisse otsustati luua ka ametlik keha, mida teame Eesti Korvpallisõprade Seltsi nime all. Nüüd võttis seltsi 30 inimest ette kuuepäevase teekonna Poola ja Valgevenesse. Kõiki fänne ühendab tavalisest armastus korvpalli ja üldse spordi vastu!

Õhtuleht ajas Minskis juttu Lauri, Madise, Mardi ning seltsi ühe looja ja vedaja Kristoga. Mõni neist ei soovinud enda täisnime avaldamist ning seetõttu ajame läbi eesnimedega – niikuinii mõtleb enamik fännidest ühtemoodi.

Üheksa edukat välismängu järjest!

„Valikmängudel käin võimaluse korral kaasas. Eelmisel aastal olin Riias ja 2001 Türgis – kui koondis mängib finaalturniiril, on sellele kohapeal kaasaelamine põhimõtteliselt kohustuslik kõigile, kes korvpallist natukenegi lugu peavad!“ hüüatab Lauri, kes pikka bussireisi teeb küll kaasa esimest korda. „Meil pole ju palju alasid, kus terve võistkond kuhugi suurturniirile kvalifitseerub – ainult võrkpall veel.“

Nagu näha, siis termini „põhimõtteline“ all kodumängudest juttu ei tule – need on niigi enesestmõistetavad. Kristo paneb mullu Riia vallutanud inimestele südamele: „Tore, et seal oli neli-viis tuhat inimest, aga kui nüüd mängib koondis kodusaalis ja saame kokku ainult 1500-2000 inimest, näitab see veidi eestlaslikku suhtumist hurraa ja argipäeva suhtes. Kolmapäevane mäng Eesti – Portugal võiks suurhalli ikka täis lüüa.“

Lauri lisab, et palju rohkemad korvpallisõbrad võiksid enda jaoks avastada ka Ühisliiga: „Eelmisel hooajal külastas Tallinna kaks Euroliiga Final Fouri jõudnud meeskonda, kes esindavad tipptaset, täielikku professionaalsust.“

Mart on välismaal vaadanud ka paljusid Eesti jalgpallikoondise mänge. „Saavutasin vahepeal ainulaadse tulemuse: suutsin väljaspool Eestit käia järjest üheksal korv- ja jalgpallimängul, kus Eesti ei saanud ühtegi kaotust! Näiteks Fääri saartele ma ei sattunud, kuid käisin Serbias, Sloveenias, Iiri- ja Põhja-Iirimaal ning siis algas korvpallurite edutee. Oli imeline tunne, et Eesti fännina – kes on harjunud, et sa saad enamasti tappa – lähed ja saad üheksa korda järjest positiivse elamuse!“ naerab Mart. „Kaotus tuli alles korvpalliga 2013 Bulgaarias.“

Lootusetuse tunnet pole kunagi tekkinud

Fraasist „kes on harjunud, et sa saad enamasti tappa“ jõuamegi kehvemate aegade teema juurde. Kui lemmikud muudkui kaotavad, kas fänn saab mõelda, et mida kuradit, mida ma enam fännan, kas on mõtet jätkata?

„Mul pole lootusetuse tunnet kunagi tekkinud. Ikka käid kaasas, et ükskord ikka peab see võit tulema!“ lausub Madis kindlalt.

Lauri muheleb: „Minuga juhtus see õnnelik juhus, et elasin halvematel aegadel peamiselt Leedus. Eesti korvpalliga seoses polegi mul halba ajastut olnud, olen suutnud Mardi kombel laineharja nautida.“

Kristo tõdeb, et kui Eesti korvpall kukkus „mudadivisjoni“, peeti Tallinna pubis Kamikaze päris suur matuseüritus. „Kuid rasked ajad said üle elatud, reisid ei katkenud kunagi. Lisaks oleme päris tihti käinud väljaspool Eestit vaatamas klubikorvpalli alates Žalgirise mängude ning lõpetades Moskva CSKA ja Kaasani Unicsiga – sõltuvalt sellest, kus eestlased parajasti mängivad.

Samuti korraldame reise Euroliiga Final Fourile – näiteks 2005 Moskvas käis meie kaudu 65 inimest, kes küll veidi pettunult tagasi pidid tulema (Martin Müürsepp ja CSKA jäid neljandaks – toim).“

Raske katsumus tabas fänne ka kümme aastat tagasi, kui bussireisil Lätti-Horvaatiasse kogeti koondise kaht sauna ning tagasiteel olles saadi bussis teada, et omad kaotasid ka Taanile… „Kõik olid kahest kaotusest masenduses ning siis see ka veel,“ meenutab Kristo.

Mardi sõnul ei võta ta kaotusi traagiliselt, sest talle meeldib ka reisimine ning vähemalt see positiivne pool – kogeda midagi uut ja põnevat – jääb sõitudest alati alles. Ta on tõeline multifänn, sest elanud kaasa ka võrkpallikoondise EM-finaalturniirile.

„Riias meeldis mulle stsenaarium: alguses oli kaks koledat mängu ja pärast kolm ilusamat,“ lausub Mart. „Tõusvas joones on alati parem kui langevas! Kokkuvõttes jäi positiivne tunne peale, oli väga lõõgastav korvpallipuhkus.“

„Saal oli küll Riias, aga sisuliselt oli see Eesti koondisele kodune turniir, mis andis asjale teistmoodi mõõtme,“ lisab Lauri.

„See ongi praegune koondis, tuleme Riiast „välja“!“

Eesti korvpalliüldsuses on palju rõhutatud, et koondises on eelmisel aastal peetud Riia EMiga võrreldes seitse uut meest ja ootused varasemast väiksemad. Kuidas näevad olukorda fännid, milliste ootustega sõitsid nad kolmapäevaks Poola?

„Mina küll mõtlesin, et meil on võimalus. Kaks esimest mängu näitasid, et poisid on võimelised mängima. Ülejäänud vastastel pole korvi all nii suurt keha nagu Poolal, aga lootus säilis. Kui kaotus tuleb, siis mitte suur,“ alustab Madis. „Nutma see ei ajanud, 14 punkti pole hullu,“ täiendab Mart. „Hing lootis natuke rohkemat, aga läks nii nagu karta oli – jäime ikka korvi alla Lampega hätta,“ märgib Kristo.

Lauri vaatab asja natuke teise nurga alt: „Hästi palju on rõhutatud, et seitse mängijat on vahetunud. Kuid alustasime turniiri kahe võiduga, see ongi praegune koondis, tuleme sellest Riiast „välja“! Kõik, kes on väljakul käinud, on püüdnud endast parima anda. Hing ongi praeguse meeskonna tugevuseks.“

Ja lõpetuseks: mida ootavad fännid Minskist? Neljast suust tuleb kokku kaks lauset: „Tuleb ära! Peab tulema!“