FC Flora on pärast Argo Arbeiteri peatreeneriks asumist saanud Premium liigas kirja kaheksa võitu ja ühe viigi.Foto: Jörgen Norkroos
Indrek Schwede, ajakiri Jalka 10. september 2016 09:53
Õhtuleht avaldab täismahus Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) ajakirja "Jalka" septembrikuu numbris ilmunud Indrek Schwede arvamusartikli.

Kirjutasin siinsamas rubriigis märtsis, et imelik mõelda: Flora on favoriit. Sai kiidetud klubi kõige selle eest, mida ta veerandi sajandi jooksul on Eesti rahvuslikule jalgpallile andnud. Muu hulgas Flora usku oma kasvandikesse, nende lakkamatut edutamist. Tundus kuidagi ilmselge, et sel aastal läheb konkurentidel rohevalge võimu kukutamisega raskeks. Lõpetuseks tõdesin, et õnneks on Floral siiski tugevad rivaalid ja loodetavasti ei kujune meistrivõistlused üldistes huvides ühe meeskonna sõuks. Nii ongi läinud.

Distantsilt on muidugi raske hinnata, mis Flora esindusmeeskonnaga hooaja esimesel poolel juhtus ja millised on täpsed põhjused, miks peatreener Norbert Hurt oma võimekast meeskonnast selle potentsiaali kätte ei saanud. Aga eks meedia ongi ajast aega pakkunud oletusi ja arutlusi, alljärgnev on üks selliseid.

Mitu kõrvaltvaatajat märkis, et Flora mäng on krampis. Aga see oli ka aeglane, igav ja etteaimatav. Flora kinnisideeks paistis olevat pallivaldamine. Nii kiigutati palli äärest äärde ja servast serva ning vastaste kaitse liikus samas taktis kaasa. Ei mingit ohtu väravale! Just see monotoonne ühekülgsus võis tappa ka mängijate sisemise põlemise, mida nad ise hooaja keskel avalikult tunnistasid.

Flora kinnijooksmise taustal oli eriti ilmekas EM-finaalturniiril nähtu. Olime tunnistajad, kuidas kirjutati välja tiki-taka jalgpalli aegumistunnistus. Klubi tasandil oli Barcelonale juba mitu hooaega näidatud, kuidas nende pallivaldamisideoloogiale vastu hakata. Inglismaa meistrivõistlustel näitas seda Leicester City: võitmiseks pole vaja tingimata palliga mängida. Piisab, kui oskad kiirelt ja otsustavalt vasturünnakuid korraldada ja palli väravasse torgata.

Tiki-taka oli oma tipphetkel vaimustav stiil. See erines ja mõjus lummavalt. Ilus oli vaadata, kuidas Messi & Co või Hispaania koondis palli jalalt jalale lükkas ja vastaseid tühikäigul jooksma sundis. See oli hõrk jalgpall.

Maailma jalgpalli ajalugu näitab, et igale relvale leitakse aja jooksul vasturohi, ning Jupp Heynckes oma Müncheni Bayerni viimasel aastal tegi puust ja punaseks, kuidas Barcelona vastu peab mängima. 2013. aastal purustas Bayern Meistrite liiga poolfinaalis kahe mängu kokkuvõttes senised maailma- ja südametevalitsejad 7:0! Barcelona kinnitas, et jääb kindlaks oma mängustiilile, ja suutis 2015. aastal uuesti võita Meistrite liiga. Aga see on aina keerukam ja nõuab siiski mõningaid korrektiive mängustiilis, sest ühekülgsusega on raske läbi lüüa. Ühekülgsus toob tulemuse siis, kui vasturohi on veel leidmata. Samamoodi on läinud Hispaania koondisega. 2014. aastal kaotati MM-tiitel Saksamaale, tänavu Euroopa meistri tiitel Portugalile.

Kas väravat tohib lüüa?

Tundub, et ka Norbert Hurdale sai saatuslikuks oma stiilist ja taktikast kramplik kinnihoidmine, "oma mängustiilisse uskumine", kui kasutada barcelonalikke väljendeid. Kindlasti on hea, kui meeskonnal on oma stiil, ja sellesse peabki uskuma, kuid samas deklareeritakse nõnda ka ühekülgsust. Jalgpalliarsenalis on sadu võtteid, kuidas mängida ja vastase mänguisu kärpida, miks peaks kinni hoidma “omast”, kui see edu ei too? Oma stiili kõrvalt võiks siiski kasvõi osa mänguajast proovida ka teistmoodi mängida, olla lihtsalt mitmekülgsem ja pakkuda ootamatusi, mis ergastab ka mängijaid.

Piltlikult väljendudes pidid Hurda Flora mängijad enne palliga vastase trahvikasti siirdumist pilgu varumeeste pingi poole pöörama – kas ikka tohib? Kas väravalöömine kuulub selles mängustaadiumis mänguplaani või peab veel palli hoidma?

Olen sellest ennegi kirjutanud, et Hurt on väga tark treener. Praktikuna ehk liigagi tark. Aga jalgpallimeeskond on läbilõige ühiskonnast ja kõigile ülikooli õppejõu jutuga lähenemine ei anna tulemust. Mõnele on sõnumi kohalejõudmiseks vaja öelda ja läheneda karmimalt. Võibolla just päevast päeva korduv erudeeritud jutt enesetäiendamisest ja eneseanalüüsist lööbki mängijad krampi? Kirjeldatud ideaal ja tegelikkus erinevad sedavõrd, et tekitavad masendust? Võibolla oleks vaja lihtsat sõna, kõigile ühtmoodi arusaadavat mängujuhist? Sestap on arvatud, et Argo Arbeiteri asemel võinuks Flora krambist vabastada kes tahes jalgpallitreener.

Mis on esmane?

Sõnum ja selle edastamine võib olla Flora puhul laiem probleem. Klubi on oma pürgimustes idealistlik, tänapäeva kaubastunud maailmas ei pruugi kõik arugi saada, mille poole Flora püüdleb. Klubi juhtkonnalt on mitmel puhul tulnud signaal, et esmaeesmärk on kasvatada häid inimesi, korralikke kodanikke Eesti ühiskonnale. Võidud ja meistritiitlid tulevat seeläbi loomulikul teel iseenesest – paremaks saamise protsessi kaudu. Selline sõnum võib tekitada segadust.

Hea inimese kasvatamine on kahtlemata õige. Sellega tegelevad eeskätt vanemad, kes saavad järeltulijat suunata lasteaedadesse ja koolidesse, mis kodu pürgimusi toetavad. Kuid huviala- ja spordiringide puhul on esmane siiski teatud oskuste õpetamine ja omandamine. On täiesti enesestmõistetav, et sellega käib kaasas õpetajate ja treenerite soe ja heatahtlik inimlik suhtumine. Lapsele ja vanemale on tähtis, et huviala- või spordiring on suuteline need oskused (ja tulevikuperspektiivi) andma. Kui aga õpikojas või spordiklubis öeldakse, et esmatähtis on hea inimese kasvatamine ja erialased oskused tulevad selle käigus nagunii, tekitab selline sõnum küsimusi. Näiteks õpetajate/treenerite pädevuses ja kogu organisatsiooni sihtides. Sest konkurentide sõnum on selgem: meie õpetame teid esmajärjekorras kas tantsima, puutööd tegema, laulma, jalgpalli mängima.

Muidugi ei arva keegi, et Flora noortetreenerid ei saa oma tööga hakkama. Nad on aastaid tõestanud vastupidist. Sama kehtib klubi esindusmeeskonna kohta: ka Norbert Hurt võitis mullu Premium liiga tiitli ja treenerite vahetumine on tippjalgpallis tavaline. Kuid tippspordis on tavaline ka see, et läbilöömiseks on vaja nahaalsust, ja kui enda ümber koguda ainult paipoisid, siis läheb raskeks. Profispordis on tihti edukad just inimlikult ebameeldivad tüübid. Sageli pole silmapaistvad isiksused nii-öelda kerged inimesed. Nad võivad olla egoistid, kes lähedaste arvelt rajavad endale tee tipu poole. Muidugi pole see reegel. Kaugele jõuavad ka meeldivad inimesed, keda isegi kuulsus ei riku. Kuid jalgpallimeeskond on suur ja selle koosluse sees erinevus pigem rikastab. Edukaks mänguks on vaja kogenud mängijaid ja uljast noorust. Kindlasti peaks seal olema nii-öelda pahasid poisse, nahaale, kes veavad raskel hetkel meeskonna välja täbaratest olukordadest. Nendega ei pruugi kerge olla kaasmängijail ega treenerilgi. Aga ainult paipoistest meeskonda ette ei kujutakski. See on igavavõitu, vaimselt ühepikkusteks ja kuulekateks käsutäitjateks pügatud rivi ilma erksate isiksusteta. Nii võib, aga see vähendab eduvõimalusi karmis konkurentsis.

Muidugi seab iga klubi ise oma sihid ja sõnastab eesmärgid. Flora oma rõhuga inimlikkusel ja ühiskondlikkusel on eristuv ja omanäoline. Kõrvaltvaatajana tekib siiski kahtlusi, kas nende pürgimustest saadakse aru, kas igal aastal oma riigi meistritiitli eest võitleva ja Euroopasse sihtiva jalgpalliklubi esmane ülesanne on parandada maailma? Vutiklubi saab samu asju teha vastupidises järjekorras: kasvatada häid eriilmelisi jalgpallureid suurepäraste treenerite abil ja seeläbi muutub ka maailm iseenesest paremaks. Sisuliselt ehk ei olegi prioriteetide järjestusel vahet, küll aga sõnumi arusaadavusel. Lihtsam sõnum vabastab jalgpallurid liigsetest pingetest ja krampidest.