ABIMEES: Alar Varrak (paremal) on aastaid olnud korvpallikoondise peatreeneri Tiit Soku parem käsi. Mis kõige tähtsam – need kaks meest hingavad ja mõtlevad ühes rütmis.Foto: TEET MALSROOS
Korvpall
14. september 2016, 04:00

Eesti korvpallikoondise abitreener Varrak: ei usu, et mänguks Poolaga tuleb Janar Talts korvialust tugevdama

ALAR VARRAK: ümbritsenud pessimismile vaatamata uskusime koondise võimalustesse

Õhtulehe korvpallisaate „Viies veerandaeg“ külalisena käis eile stuudios rahvuskoondise abitreener Alar Varrak, kes usub, et välismängudega kogunenud väsimusest saadakse tänaseks kohtumiseks Portugaliga üle ja kinnitas, et EM-finaalturniiri koha eest võideldakse lõpuni.

Alar Varrak, võitsime Valgevenet kodus 19 punktiga, kuid võõrsil jäi samasuguse vahega kaotamisest napilt puudu. Millest selline kõikumine kahe mängu vahel?

Palju on olnud juttu sellest, et pidasime võõrsil kolmanda mängu järjest, kuid see oleks vabanduste otsimine ja leidus palju muid nüansse. Meil oli palju ebaõnne: neli lihtsat korvi alt mööda läinud viset, mis kokku teeb kaheksa punkti, ning kui Tallinnas kukkusid lahtised pallid valdavalt meile, siis seekord väga palju Valgevenele. Niisuguseid punkte tuli kokku väga palju, oma 20.

Valgevene oli nüüd palju agressiivsem, spetsiaalselt hakiti kaht meie liidrit, muidu oli kaitse taktikaliselt sama. Treenerite keeles rääkides polnud meie mängijate jalas enam piisavalt pauerit – see polnud määrav, kuid mängis oma osa. Kõik asjad kokku ja nii ta läheb.

Kui vastased võtavad Rain Veidemani ja Sten-Timmu Soku tihedalt kinni, siis millised on Eesti järgmised käigud?

Neid kahte meest tuleb aidata, ka treeneritepingilt. Ja teistel mängijatel tuleb meeskonda aidata rohkem kui nad seda seni on teinud. Kui Portugal hakkab Veidemani eraldi taga  ajama, peame teda aitama. Aga me ei tea, kas Portugal teeb seda, lisaks ei pruugi neil olla selleks vajalikku inimressurssi.

Kas nelja kahe mängu vahele jääva päevaga saab meeskond tänaseks heitluseks Portugaliga kätte uue värskuse?

Usun küll. Mul endalgi tuleb koju jõudes kohe värskem tunne – ka emotsionaalses plaanis –, kui oled pere ja lapse juures. Samuti vähendasime treeningute arvu, teeme nii esmaspäeval kui ka teisipäeval ainult ühe trenni. Usun, et meeste seisund on nüüd parem kui Valgevenes.

Pärast laupäeval Minskis peetud mängu toodi välja asjaolu, et meil on ikkagi vähe kogemusi. EM-debütandid on järgmisel korral ilmselt hoopis küpsemad?

Teatud seltskond on selle kadalipu läbinud, aga osale mängijatele annab tänavune suvi väga väärt kogemuse. Samas on järgmise tsükli kohta väga raske midagi öelda, sest spordis võib aasta-kahega väga palju muutuda. Võib-olla tuleb mõni noorem mees ja võtab koha ära, või naaseb mõni vanem mängija. Kes juba varem asja sees olnud, teab, et mõnikord tuleb ehk trennis end natuke tagasi hoida või selliste reiside puhul teinekord hoopis ekstra juurde teha, mõnikord vajad massaaži rohkem – see kõik tuleb kogemustega.

Fännid nõuavad sotsiaalmeedias Tartus peetavaks otsustavaks mänguks Poolaga korvi alla tagasi seal linnas elavat Janar Taltsi. Kuidas vaatad sellele?

Ei usu. Esiteks ta pole meiega koos harjutanud ning pole nii lihtne, et ta tuleb ja tõmbame kohe mängu. Teisest küljest poleks see aus käesoleva tsükli kaasa teinud meeste suhtes. Läheb, kuidas läheb, meil on veel EM-võimalused olemas!

Kui asjad sujuvad, on Poolaga võimalik mängida. Meil on ebastandardne meeskond ja see paneb ka vastased tavatusse olukorda. Kui tagaliin suudab olukorda kontrolli all hoida, pole meiega üldse mugav mängima. Ent Poola vastu edu saavutamiseks peab õnnestunud partii esitama mitte üks-kaks, vaid viisikujagu mängijaid.

No Tartu publik peaks selle ekstravungi andma?

Ega ka Tallinnas suurhallis ole halb publik, viimastel aastatel on siin olnud võimsaid mänge. Meenutame võitu Bulgaaria üle – see ei tulnud just ilusa mänguga, vaid kõva tahtmise ja publiku koosmõjul. Publikul on võime anda mängijale võimas laeng.

Tartu efekt seisneb selles, et saal on väiksem ja kompaktsem ning paar tuhat inimest moodustavad suure massi tunde. Ega ma mäletagi, millal sai viimati Tartus niimoodi käidud, et keegi sinu poolt on (muheleb).

Olen kusagilt lugenud, et iga tuhat inimest lisab meeskonnale ühe punkti. See käib ehk 15 000-liste hallide kohta, meie mastaabis tuleb võtta väiksem arv. Ootame nii Tallinnas kui ka Tartus halli võimalikult palju toetajaid! Tippspordis maksab iga pisiasi, mis kokku liites otsustavadki, kui ei tule just 30punktilist vahet.

Neli valikmängu on peetud, millise hinde annad senisele teekonnale?

Hinnet ma ei paneks. Negatiivsele poolele jääb Valgevenes saadud kaotus. Rahuliku peaga reaalselt mõeldes on koondis näidanud üle ootuste head mängu – ainuüksi võitluslikkus ja tahteline mäng väärib tunnustust. Oleme saanud kaks võitu –kui palju üldsus seda enne tsükli algust pakkus?

Ei korvpalliliidu juhtkonna ega treenerite poolt pandud satsile suuri pingeid peale. Ka spordimeedia oli seekord vaoshoitud, võib-olla isegi pessimistlik. Me ise lootsime ja teadsime, et meil on finaalturniirile pääsemise võimalused olemas. Püüame kaks viimast kohtumist mängida võimalikult hästi ja vaatame, kui kaugel siis punktidega oleme. Edasipääs ei olene ainult meist endast, sõltume ka teistest tulemustest.

Kahe võidu järel rõhutati palju, et VTB Ühisliiga kogemus aitab. Oled kõik need aastad olnud Kaleviga Ühisliigas ja nende juttudega ilmselt vägagi päri.

Olen sama rääkinud oma kolm-neli aastat. Algusaastatel peeti Ühisliigas kümnepunktilist kaotust täitsa heaks. Nüüd tunnetan järjest rohkem, et nii Eesti kui ka välismängijatele on kaotus ükskõik kelle vastu juba pettumus. Kogu mõttemaailm ja enesekindlus on kuue aasta tagusega võrreldes jõudnud hoopis uuele tasemele. Põhimõtteliselt ei karda me enam kedagi. Jah, nelja-viie tugevama satsi vastu on ülimalt raske. Aga see ei tähenda, et nende vastu astudes hakkaks jalg värisema.