Ott Järvela | Magnus Pehrssoni pärand, järeldused ja õppetunnid (2)

Esiteks tuleb meeles pidada lähtepunkti. Pehrsson võttis üle tupikus meeskonna, kes oli 2014 MMi valiksarjas teeninud 30 punktist seitse (kaks võitu Andorra üle, 2:2 viik Hollandiga ja seitse kaotust väravate vahega 1:18). 2016 EMi valiksari (10 punkti 30st, sh võidud Leedu ja Sloveenia üle) oli edasiminek vaatamata võõrsil San Marinoga tehtud piinlikule 0:0 viigile.

Teiseks – koondise juhendamine on peenmehhaanika, kus treener peab olema väga pragmaatiline, sest aega ei ole. Pehrsson võttis nõuks materjal enda tahte järgi paika väänata selmet oma plaani vastavalt olemasolevatele nuppudele kohandada. Ründavate poolkaitsjate Siim Lutsu ja Henrik Ojamaa eiramine polnud (vähemalt viimasel ajal) enam ühestki otsast mõistlik.

Lisaks oli Pehrsson liialt jäik ka mängude jooksul. Ta ei teinud jõulisi vahetusi, vaid uskus jonnakalt oma mänguplaani. Koondisejalgpall on aga halastamatu, sest mänge on väga vähe ja vigade paranduseks aega pole. Otsuseid tuleb teha välkkiirelt ja julgelt. Tegu on pideva kriisijuhtimisega, aga Pehrsson muutus üha ettevaatlikumaks. Näiteks viimases kahes mängus keeldus ta jonnakalt välja vahetamast ükskõikselt mänginud Konstantin Vassiljevit.

Kolmandaks ei tohi unustada kultuuriruumi olulisust. Koondises mängimine on vabatahtlik ja raha ükski jalgpallur selle eest ei teeni. Klubijalgpallis saab mängijatele läheneda kui palgasõduritele, ent koondises mitte. Mehed tuleb panna tahtma ühise eesmärgi nimel pingutada. Selle jaoks omakorda on väga oluline mõista kohalikke olusid, tunda tausta, tajuda kultuuri. Muidu hingekandled ei helise.

Pehrssonilt ei saanudki seda kõike eeldada, aga probleem olnuks ilmselt ületatav, kui ta näidanuks antud teema vastu üles siirast huvi. Esmalt ühe (Jesper Norberg) ja siis ka teise (Jimmy Högberg) rootslasest abilise palkamine koondise juurde aga pigem kapseldas peatreenerit veelgi.

Neljandaks tuleb edasisele teele kindlasti kaasa võtta detailsus ja põhjalikkus, mille Pehrsson koondise juurde tõi. Suhtumine „ükski üksikasi pole ebatähtis“ on õige. Neli eelmist hooaega Bundesligas mänginud ja alates suvest 18kordsesse Inglismaa ja 5kordsesse Euroopa meisterklubisse kuuluvat Ragnar Klavanit tasub kuulata.

Raku ütles: "Professionaalsus, mida Magnus meieni tõi, oli midagi uut. Tema taktikaline ettevalmistus, põhjalikkus, vastaste ja oma mängu analüüs väärivad esile toomist. Magnus oli õige valik, samamoodi on õige praegune otsus. Tuleb sellest perioodist kaasa võtta see, mis oli hästi."

Kui tulemused 2016. aastal tõesti head ei olnud – 2014 oli samuti kipakas, 2015 aga hea ja väga hea vahepeal – siis narr oleks ühes pesuveega ka laps välja visata. Sarnaselt Teitur Thordarssonile ja Arno Pijpersile tuleb ka Pehrssoni puhul positiivne pagas Eesti jalgpallikoondise edasisele teele kaasa võtta ning negatiivne maha jätta.

Viiendaks. Puht statistiliselt oli Rootsi aeg hea. 33 mängust 11 võitu, 8 viiki ja 14 kaotust on Eesti jaoks viisakas saldo. Pakk saadi kolm korda - 2015 kevadel võõrsil Šveitsi (0:3), tänavu võõrsil Portugali (0:7) ja Bosnia ja Hertsegoviina (0:5) käest.

Vaatamata neile kahele mammutkaotusele oli Pehrssoni ajal Eestile löödud väravate arv (37) hea näitaja. Ise löödud väravate arv (24) on muidugi tagasihoidlik, aga, oleme ausad, lisaks peatreeneri mänguplaanile mõjutas seda ka meie praeguste ründajate ebastabiilsus. Edurivimeest, kes mängiks korralikus välisklubis nädalast nädalasse ja lööks seal ka väravaid, meil hetkel pole.