Korvpall

Eesti korvpallikoondis peab täna Tartus EM-valiksarja otsustava mängu Poolaga

Aeg, peatu: Poolale tuleb korraldada uus „Blamaž, katastrofa, tragedia!“ (1)

Ville Arike, 17. september 2016, 04:00
MARTIN JA MARCIN: 4. september 2005, endine NBA-mees Martin Müürsepp saadab tulevase NBA-mehe Marcin Gortati vastupanust hoolimata palli korvi ja aitab Eesti võimsa 74:45 võiduni.Foto: Mati Hiis
Kui Poola korvpallikoondis viimati Eestis käis, pealkirjastas sealne tolle aja korvpalliportaal e-basket mängureportaaži pealkirjaga: „Blamaž, katastrofa, tragedia!“ Sõnad on nii rahvusvahelised, et ilmselt pole vajadust neid tõlkida. Miks just niisugune pealkiri? Sest Eesti võitis lausa 74:45!

Nagu teame, on käimasoleva EM-valiksarja D-alagrupi seis selline, et Eesti peab ise EM-finaalturniirile pääsemiseks korraldama poolakatele uue blameeriva ja traagilise katastroofi. Ning suuruse mõttes „vaid“ umbes poole eelmisest. Kui üheteistkümne aasta eest lahutas kaht meeskonda 29 punkti, siis täna vajab Eesti olenevalt mängu Portugal – Valgevene tulemusest kas vähemalt 13- (Valgevene võit) või vähemalt 15-punktilist (Portugali võit) edumaad.

Jätame tänased tegemised allpool nähtava loo tarvis ja meenutame toda kuulsat, 4- septembril 2005 peetud mängu. Kes toonaste sündmustega kursis ei ole, kuid nägi Rio olümpiaturniiri poolfinaali Serbia – Austraalia, saab aimu, mis Rocca al Mare suurhallis toimus.

Eesti lasi Poolal esimesel veerandajal visata 7 ja teisel veerandil samuti 7 punkti! Ise viskasime vastavalt 21 ja 18 ehk poolajaks oli seis 39:14. Võrdluseks: Rios juhtis Serbia pärast esimest kümmet minutit 16:5 ja suureks vaheajaks 35:14. Ehk laias laastus oli kõik ühtemoodi.

On selge, et kui meeskond viskab poolajaga 14 punkti, ei saa rünnakust üldse rääkida. Eesti oli mõni päev varem võõrsil jäänud Poolale alla 76:82 ning esimest suve koondist tüürinud Tiit Sokk oli sellest teinud õiged järeldused. Poolakate kraan keerati täiesti kinni ja mänguisu nulliti. Kohe teise poolaja alguses suurendati vahe 30 silmale (46:16) ja nii jäigi. Mis kõige müstilisem – Poola tegi 37 pallikaotust ja Eesti 21 vaheltlõiget, mis tähendavad ilmselt mõlema koondise kõigi aegade rekordeid – kellele positiivseid, kellele negatiivseid. Kogu statistikat pole tehtud, aga võimalik, et terves EM-sarjas pole nii palju pallikaotusi iial tehtud.

Miks too mäng oli tähtis? 2005. aasta EM-tsükkel oli esimene, mis peeti uue süsteemi järgi, Euroopa jagati A- ja B-divisjoniks. Eesti oli seniste tulemuste põhjal tugevamas seltskonnas, kuhu kuulus 24 meeskonda (finaalturniirile pääses 16). 2004. aasta suvel mängiti välja 15 lõppvõistluse kohta ning 2005nda jagada jäi viimane pääse, aga selgitada tuli ka kaks B-divisjoni langevat meeskonda.

Moodustati kolm kolmeliikmelist alagruppi, mille esikohtade saajad selgitasid lisaturniiril finaalturniirile mineja ning kolmandateks jääjad klaarisid omakorda, kes on kaks õnnetut madalamale kukkujat. Seega oli tähtis alagrupis mitte viimaseks jääda. Nii Eesti kui ka Poola olid Tšehhile mõlemad mängud kaotanud, kodune kohtumine poolakatega oli alagrupi viimane. Et võõrsil oli 6 punktiga alla jäädud, vajati viimasest kohast hoidumiseks vähemalt 7ga võitu. Ning ülesanne täideti suure varuga.

Tänada võisime Veselin Maticit

Poola jäigi lisaturniiril alla nii Rootsile kui ka Hollandile ja langes 2007. aasta tsükliks „mudaliigasse“. Tänada võisid pan’id selle eest ei kedagi muud kui mõni aasta hiljem Eestiski kurja kuulsuse saavutanud serblasest peatreenerit Veselin Maticit!

Kes tol, 2005. aasta suvel vankrit vedasid? Tegemist oli esimese aastaga, kui koondises polnud enam ühtegi NSV Liidu meistrit. Ehk Eestil käis samamoodi põlvkonnavahetus nagu praegu (tõsi, mõni aasta hiljem naasis koondisse Gert Kullamäe).

2005ndal oli selgeks liidriks eelnenud klubihooajal Moskva CSKAga Euroliiga Final Fouri jõudnud Martin Müürsepp. Tagaliinis traageldas niite eelnenud sügisel-talvel-kevadel Berliini Alba särki kandnud Tanel Tein, keda toetasid Silver Leppik ning Tiit Soku peatreeneriks asumisega selge usalduse teeninud tema enda korvpallikoolist võrsunud 20aastased Tanel Sokk ja Gert Dorbek. Eesliini mehitasid lisaks Müürsepale Tarmo Kikerpill, Kristjan Kangur, Janar Talts ja Kristjan Makke. Neid üheksat meest kasutas Sokk poolakate vastu, mänguaega ei teeninud Veljo Vares, Andre Pärn ega Ardo Ärmpalu.

Niisiis – eeskujud on olemas, kas tänane põlvkond saab samamoodi kangelasteoga hakkama? Poola koosseisu kuulub kaks toonase blamaaži osalist: Szymon Szewczyk ja Robert Skibniewski.

Kodus pole Poolale kaotatud

Eesti võib tänase Poola-mängu eel ajaloost veelgi tuge leida. Enne tänavust EM-tsüklit poldud kunagi kaotatud kodus Valgevenele ega võõrsil Portugalile. Ning nagu teame, jätkati seda meeldivat jada.

Sama seis on Poolaga peetud kodumängudega. Poolakatega oleme kohtunud kokku kolmes tsüklis: 2001., 2003. ja 2005. aasta omas. 2001. aasta valiksarjas võitsime Tallinnas 84:76 (mäng toimus 1999. aasta sügisel) ning see oli üks tähis EM-finaalturniirile pääsemisel. Kolm aastat hiljem oli tulemuseks 78:63 ning veel kolme aasta pärast siis 74:45.

Neist mängudest esimene peeti Kalevi spordihallis, kaks järgmist Rocca al Mare suurhallis. Mida toob Tartu?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee