Janar Talts (palliga) mängis terve eelmise klubihooaja treener Gert Kullamäe sõnade kohaselt "ühel jalal", käis suve alguses lõikusel ega saanud seetõttu tänavu koondist esindada. Põhjus peaks olema rohkem kui mõistetav.Foto: ALAR TRUU
Spordiblogi
19. september 2016, 04:00

Ville Arike | Koondis: koht, kuhu ei saa tulla vastu tahtmist (5)

Euroopa 2017. aasta korvpallimeistrivõistluste valikturniir on saanud ajalooks. Tulemust teame, Eesti ei pääsenud finaalturniirile, kuid siinkohal vaatlen mitte ainult tulemust, vaid korvpallisuve tervikuna.

Olgem ausad, kui ühel hetkel selgus, et võrreldes eelmisel suvel Riias mänginud koosseisuga tulevad vähemalt pooled uued mehed, tabas korvpalliüldsust kergemat sorti šokk. Täna saame tõdeda, et hirmul olid suurevõitu silmad. Eestis leidub peale Riias platsil käinute veelgi korvpallureid, kes suudavad meid Valgevenest ja Portugalist ettepoole viia. Samas näitas laupäeval Tartus peetud kohtumine Poolaga, milline on vahe Vana Maailma esikümne piirile küündiva tasemega.

Tulemus on kogu protsessis ainult üks osa. Eestiga küllalt sarnases seisus asub Venemaa koondis, sest sellestki jäi lõpuks päris palju riigi paremaid erinevatel põhjustel eemale. Venelased ei kaotanud tänavu suvel ainsatki mängu, aga nende alaliidu president Andrei Kirilenko rõhutab, et sõbralik ja ühtemoodi mõtlev seltskond on tulemusest tähtsam.

„Kõik räägivad mulle: sportliku poole pealt näeme, et leidub vigu, kuid see on meeskond, kellele tahame kaasa elada,“ kirjeldas Kirilenko mõni päev tagasi antud intervjuus idanaabri kossuringkonna suhtumist. Ning see läheb üks-ühele kokku sellega, mida nägime ja tunnetasime Eestis.

Meeskond murdis enne valiksarja valitsenud skepsise. Mõnigi suurkuju, kes ei käi tunnustavaid sõnu välja sugugi kergekäeliselt, polnud nendega kitsi. Kontrollmängude lahjad tulemused avaldasid selget mõju EM-sarja esimese, Valgevenega peetud kohtumise pealtvaatajate arvule, kuid kaheks viimaseks matšiks oli publik saalis. Fännid ei jätnud omasid ka Poola-sauna lõpuminutitel. See meeskond läks südamesse, mängijad tunnetasid seda ja võitlesid lõpuni.

Kirilenko jätkas: kui kõik elavad kaasa, tähendab see reaalset hinnet tegijatele. „Tahame, et see hing jääks alles ning fännid tunneksid end osana meeskonnast.“

Pikka aega NBAs mänginud, mullu Venemaa korvpalliliidu etteotsa asunud ja seal valitsenud bardak’i mõne kuuga likvideerinud hiljutine tippmees teab, mida suur mäng tähendab, ning tema mõtteid võib võtta eeskujuks. „Ütlen alati mängijatele: ma ei taha, et koondisse tuldaks vastu tahtmist. Sa võid suvel tulla koondisse, aga võid ka puhata, taastuda, olla koos perega. Me ei taha, et sa teeksid sunnitööd. Kui sa tunned mingil põhjusel vastumeelt, ära piina end. Kui „ei“, siis ütlegi „ei“.

Mulle ei meeldi sõna „loobuja“. Ka mul oli karjääri jooksul vigastusi või perekondlikke põhjusi, mis ei lubanud mõnel korral koondises mängida, ja see on normaalne. Kord oli mu hea tuttava mängija väga lähedane inimene, vanaema, surma äärel. Mees ei tulnud koondisse ja sai meedialt üheselt nahutada. Vanaema suri kaks kuud hiljem ja mängija ei suutnud korvpallile mõeldagi. Iga olukord on erinev. Esmane on mängija oma soov – kõik, kes koondises, peavad tundma, et ajavad ühte asja,“ rääkis Kirilenko.

Kogu seda juttu võiks sama hästi rääkida Eestis. Kõik seitse mullu EMil kaasa löönud, aga tänavu koondises mitte mänginud korvpallurit kas käisid suvel lõikusel või tegelesid muul viisil enda ravimisega. Meenutame, et varasematel aastatel esindas mõnigi neist koondist oma tervise hinnaga. Usun, et mitu seekord eemale jäänud korvpallurit on edaspidi jälle rivis ja tahtmist täis.