Viimane lõik teeb muret. Mul oleks siht selge. Medal Tokyost! See teeb aga muret. Mis kursil kulgeb aga kaks aastat tagasi Eesti aasta parasportlaseks valitud Elisabethi karjäär, on lahtine. Järgmisi sportlikke sihte pole ta endale seadnud. Praegu on tähtsam haridus. „Keskendun põhikooli lõpueksamitele ja gümnaasiumi sisseastumiskatsetele, siis vaatab edasi.“ Pane edasi gümnaasiumis julmalt. Teised aidake teda ka ree peal hoida,et ta ei loobuks jumala eest. Nii andekas.
Sai ka Rio,st vaadatud paraolümpiat, aga vaadanud lennujaamas ujujate vastuvõttu ja treeneri kommentaare ,,ujujate,, kohta, siis tekkis ka mul ülekandeid vaadates küsimusi ,,sportlaste,, kohta!! Vaadanud põhiliselt kergeraksu ja ujumist,siis ei saanud enam aru kes siis on invasportlane? Paistab tõesti,et kui näiteks ühel ainult suur varvas ära,siis on tal võimalus võistelda koos ühejalgsetega ja siis veel tunnistatakse olümpiavõitjaks!! Täitsa kino!! Reeglites tuleks siis muudatusi teha,las siis võistlevad eraldi ühejalgsed ja ühe varba kaotanud!
Kui palju ta pime on? Ebavōrdsete sport. Koos vōivad nad ju kāia, papist isevalmistatud meeneid ka jagada, aga mitte olūmpia medaleid ja seda veel suure riiuga.
KOMMENTAARID (5)