Spordivaria

15aastane Elisabeth Egel saavutas Rio de Janeiro paraolümpial Eesti parimana viienda koha

Pime ujuja Elisabeth Egel: arvan, et veearmastus jääb minuga elu lõpuni (5)

Mart Treial, 22. september 2016 04:00
KALA VEES: Elisabeth Egeli lemmik on kompleksujumine, sest see on mitmekülgne ja huvitav.Foto: Sverrir Gislason
Kuigi Vanalinna Hariduskolleegiumi 9.T klassi tüdrukud puudusid eile keskpäeval grupiviisiliselt koolitunnist, pole klassijuhatajal põhjust neid seetõttu tukast sugeda. Nimelt ohverdasid nad killukese tarkust, et tulla, lilled näpus, Tallinna lennujaama tervitama oma klassiõde Elisabeth Egelit, kes ujus Rio de Janeiro paraolümpial välja Eesti koondise kõrgeima, viienda koha.

Tolle žesti võib igatahes kordaläinuks lugeda, sest sõbrannade meeldiv üllatus võttis Elisabethi silmad märjaks ja käänas suunurgad kõrvuni. Aga vaegnägijate ehk S11 klassis võistlev sportlane oli kahtlemata sooja vastuvõtu ära teeninud, sest püstitas 200 m kompleksujumises isikliku rekordi 2.55,62 hoolimata sellest, et võitles Brasiilias haigusega, mis ei lubanud tal nädal aega basseini sulpsata.

„Elisabeth oli vaatamata haigusele väga tubli, võib väga rahule jääda,“ õhkas treener Õnne Pollisinski, kes on keha- ja vaimupuudega lapsi, noori ning täiskasvanuid ujuma õpetanud juba kakskümmend seitse aastat „Tulin rahuliku südame ja hea tundega tagasi, kõik läks hästi.“

ÜLLATUS: Ootamatult lennujaama ilmunud klassiõed rõõmustasid Elisabeth Egelit (paremal) lillede ja tervituskirjaga. Foto: Tiina Kõrtsini

Tubli ja hoolas harjutaja

Väga rahule jäi enda esitusega debüütolümpial ka Elisabeth ise, sest täitis püstitatud eesmärgi ehk ujus uue isikliku tippmargi. „Koht oli mulle üllatus, arvasin, et jään heal juhul kaheksandaks-üheksandaks,“ sõnas 15aastane tütarlaps, kes harjutas olümpia eel kuus korda nädalas. Tema jaoks teeb olümpiamängud huvitavaks eelkõige see, et suurel spordipeol kohtab erinevate alade sportlasi, keda muudel tiitlivõistlustel pole.

Pimedana sündinud Elisabeth armastab vett ja ujumist. Ja tegelikult ka klaverimängu, millega loodab siduda oma elukutse, aga see on tulevikumuusika. Pollisinski juurde ujumistrenni viis ema viielapselise pere pesamuna viieaastase põnnina. „Alguses tegin seda oma tervise hoidmiseks, see aitas väga palju kaasa, ma ei olnud enam nii palju haige,“ seletab Elisabeth. „Mida rohkem ujumas käisin, seda enam hakkasin vett armastama. Arvan, et see armastus jääb minuga elu lõpuni.“

Oma kauaaegse õpilase kohta jagub Pollisinskil vaid kiidusõnu. „Väga tubli ja hoolas harjutaja. Igatepidi tore ja töökas tüdruk,“ iseloomustab Spordiklubi Meduusi treener Elisabethi.

Kuidas teab pime ujuja, millal sein on ees?

Arvatavasti on mõnelgi lugejal tekkinud loo käigus siiras huvi, kuidas pime ujuja tajub, millal sein ette tuleb ehk mis hetkel sooritada pööre? Elisabeth selgitab: „Selleks on võistlusel kummaski otsas koputaja, kes kaks tõmmet enne seina koputab mulle valge kepiga korraks vastu pead. Tänu sellele saan teada, kui kaugel ma seinast olen.“

Distantsi keskel tuleb sportlastel aga ise hakkama saada. Tema vanem õde Liina on varem lõbusalt meenutanud Elisabethi karjääri algusaegu, kui sõsara ujumine meenutas rohkem slaalomit ja tal tuli õe ees ujuda ning plaksuga märku anda, kuhu suunas liikuda.

Mis kursil kulgeb aga kaks aastat tagasi Eesti aasta parasportlaseks valitud Elisabethi karjäär, on lahtine. Järgmisi sportlikke sihte pole ta endale seadnud. Praegu on tähtsam haridus. „Keskendun põhikooli lõpueksamitele ja gümnaasiumi sisseastumiskatsetele, siis vaatab edasi.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee