Korvpall

Õhtuleht pakub välja seitsme aasta plaani: Eesti 2023. aasta MMile!

TIIT SOKK: keegi ei puudunud koondisest seepärast, et poleks tahtnud või viitsinud (5)

Ville Arike, 23. september 2016, 04:00
ERGUTAB: Tiit Sokk EMi avamängus Valgevenega.Foto: Stanislav Moshkov
Eesti korvpallikoondisel ei jäänud EM-finaalturniirile pääsemisest palju puudu. Peatreener Tiit Sokk võttis Õhtulehega vesteldes suve kokku.

Sokk põrutas pärast mängude lõppu oma teise koju Hiiumaale akusid laadima ja naasis eile Tallinna. „Pidasime veidi rohkem kui 40 päevaga 18 mängu, see tõmbab tühjaks,“ tõdes ta.

Kas lülitasid saare peal end korvpallist täiesti välja või ikka mõtlesid nendele mängudele?

Tahes-tahtmata kiskus mõte tagasi. Oli huvitav suvi. Võtan kuttide ees mütsi maha, juba tahtmise eest saab neid ainult kiita. Me ei teadnud ühegi mängu eel, mis sealt lõpuks tuleb, samas kokkuvõttes väärinuks me natuke ka edasipääsu.

Tagasisidest nähtub, et huviliste jaoks tekkis selgelt kaks poolust: ühelt poolt meeskonna võitluslikkus, teisalt aga ei saa me tervikuna EMi 27. kohaga rahul olla? Eesti korvpalli ambitsioon on ju suurem.

Elus ei tohi olla ühegi asjaga rahul. Meil leidub häid noormängijaid, loodetavasti on mõne aasta pärast pilt rõõmsam. Võrreldes 1990ndate lõpuga on noorte korvpall arenenud, noored mängijad on osavamad ja paremad. Paljud noored harjutavad USAs, Saksamaal, Itaalias, mujal. Kui neist tuleb praegusele tuumikule lisa ja koondis saab tugeva liidri, muutub olukord kardinaalselt.

Sinu leping lõpeb käesoleva aastaga, kas soovid koondisega jätkata?

Sellest on liiga vara rääkida. Ma ei ole kellegagi veel midagi arutanud, ka mitte pereringis. Lisaks hakkab neid otsuseid tegema korvpalliliidu järgmine juhatus.

Aga tulevikku kiigates siiski – Euroopa 27. koht meid ei rahulda, kas korvpalliliit peaks seadma step-by-step eesmärke sihiga jõuda 2023. aasta MMile? Näiteks nõnda: tuleva aasta suvel mängida end MMi kvalifikatsioonis osaleva 32 meeskonna hulka ning seal juba pääseda 24 parema sekka. 2021. aasta EMil seada sihiks koht 16 parema seas ning 2023. aastal siis MMile pääsevasse Vana Maailma esitosinasse?

Kui häid mängijaid tuleb juurde, tuleb seada järjest kõrgemaid sihte. Nagu ütlesin, on meil väga häid poisse. Tuleb loota, et valusal üleminekuperioodil, 18-20 eluaasta vanuses püsivad kõik mängus – siis võib küll seitsmeks aastaks niisuguse seada. Igas riigis on tõuse-mõõnu ja arvan, et oleme tõusuteel.

Mina pole pessimistlik. Euroopa korvpall ühtlustub. Miks ütlesin, et me väärinuks natuke ka edasipääsu? Sest kaks vastast (Poola ja Valgevene – toim) oli end täiendanud väga hea ameeriklasega, kes võetigi oma miinuste lappimiseks. Kui meie võtnuks oma miinuse lappimiseks ühe pika, olnuksime nendega võrdses seisus.

Korvpallihuvilised rõhutavad ikkagi väga palju seda, et meil endal puudus seitse eelmisel aastal Riia EMil mänginud meest. Palun selgita nende eemalejäämise põhjuseid!

Kõigil oli midagi viga ja kõik tahtsid ükskord terveks saada, et hooaega mitte poolikult alustada. Üks asi on korvpall, teine on elu. Olen varem öelnud, et kui sa oled vigane, ei tule keegi leivajärjekorras pakkuma: tule, võtan su ilusate silmade eest tööle. Inimene vastutab oma perekonna eest, koondisse tulek on vabatahtlik.

Joosep Toome käis eelmise aasta sügisel põlvelõikusel, tema taastusmisprotsess kestab poolteist aastat ja seni ei tea keegi, kas ta veel saab tippkorvpalli mängida.

Janar Talts ja Tanel Sokk käisid tänavuse suve alguses lõikusel. Neil olnuks mõttetu panna juba juulis, taastusravi kestmise ajal täiskoormus peale ja riskida vigastuste süvenemisega. Võidi pakkuda, et las Talts tuleb otsustavaks mänguks Poolaga korvi alla, sest peab juba Tartuga kontrollmänge. Kuid kontrollmäng on täiesti teine asi!

Kristjan Kangur sai mullu poole hooaja pealt jälle jalad alla. Nüüd teenis ta kaheaastase lepingu (Varesega – toim) ja ütles, et peab olema võistkonna juures. Ta tervis on niigi noateral, traumaoht on suur ja kui koondises olles midagi juhtunuks, kaotanuks ta oma lepingu.

Siim-Sander Vene mängis enamiku eelmisest hooajast valutava hüppeliigesega ja ravis suvel seda. Samuti tekkis tal mullu hingamisprobleem (selle põhjusele jõuti alles suve teisel poolel jälile – toim). Sain aru, et kui ta juhuslikult maandunuks Tallinnas, Cramos, üritanuks ta ka koondises mängida.

Gert Dorbekut vaevas eelmisel klubihooajal pikalt reievigastus, ka tema vajas suve enda ravimiseks. Kõige tervem oli alguses Gregor Arbet, aga lõpuks läks temalgi õnnetult ja mees pidi heitma lõikuslauale. Keegi ei puudunud seepärast, et poleks tahtnud või viitsinud.

Kui said teada, et kogu see seltskond puudub, kas said ka väikese šoki?

Me ei teadnud ühegi mängu eel, mis meid ootab, samas poiste soov ja tahtmine tõmbasid meid mängu. See oli ülipositiivne, võitluslikkuse eest saab neid ainult kiita. Ja nägime, et meil pole mitte 8-9, vaid 17-18 mängijat.

Aasta tagasi Riias vilistati ühe poolaja järel meeskond välja, nüüd saadeti pärast Poola sauna koju sooja aplausiga. Rahvale näis, et tänavune sats võitles rohkem. Kas jagad seda arvamust?

Eesmärgid on erinevad, inimesed reageerivad erinevalt. Aasta tagasi oli üks poolaeg tõepoolest šokilähedane. Tänavu polnud poistel midagi kaotada ja nad pingutasid vere ninast välja. See oli ka nende ainus võimalus.

Võideldi kõvasti, aga kas mehed arenesid ka mänguliselt?

Tegime palju halbu otsuseid, aga nii neid kogemusi saadakse. Poola-mängus tekkis déjà vu tunne. Kunagi mängisime Liidu koondisega Milwaukee Bucksi vastu – olime seitsmega ees ja järsku 50ga taga. Aru ka ei saanud, mis 20 minutiga juhtus! See oli väike šokk, ei pidanud nii minema (Aasta oli 1987 ja mängu lõpptulemus 100:127 – toim). Ent saime kogemuse, kuidas pahadest olukordadest välja tulla ja aasta pärast juba võitsime Atlanta Hawksi (Moskvas 132:123 – toim). Loodetavasti läheb ka Eesti koondis aasta pärast mängudele hoopis teistmoodi suhtumisega. Mehed muutusid iga mänguga enesekindlamaks.

Ütlesid ennist, et natuke väärisime ka finaalturniiri kohta. Millise mängu taha see jäi?

Otsustas Minskis saadud kaotus. Seal mitte teised ei võtnud seda mängu, vaid me ise andsime üheksal korral palli lihtsalt ära. Polnud ühtegi põhjust, miks pidanuks niimoodi eksima. Ma ei tea, kuidas see mäng lõppenuks, aga otsustamine jäänuks lõpu peale. Ei tekkinud tunnet, et midagi oleks suurelt pahasti, kuid tegime pahasid, labaseid eksimusi. Head otsused tulevad koos kogemustega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee