LUMMAV: Läänemeri, loojuv päike, Ingrid Puusta ja purjelaud. Foto: INGRID PUUSTA FACEBOOK
Spordivaria
27. september 2016, 08:00

„Viimased poolteist tundi liikusin täielikus pimeduses. Oli väga hea, et inimesed olid rannas vastas – tuled paistsid ja nad tegid lõket."

Ingrid Puusta oli Läänemerd ületades katkestamise äärel, kuid võitles lõpuni (2)

Kell näitas pühapäeval kümnendat õhtutundi, kui üks väsinud, kuid õnnelik naisterahvas jõudis Saaremaal kaldale. Rohkem kui seitse aastakümmet tagasi otsisid eestlased iga sobivat vahendit, ületamaks Läänemerd idast läände, siis Ingrid Puusta liikus purjelaual vastupidi.

Just, purjelaual, mis on merel tema lemmikvahend ja millel ta kuulub klassis RS:X maailma üheteistkümne parema naise sekka. Nüüd sai temast esimene purjelaual Läänemerel ületanud õrnema soo esindaja.

Surnud punkt 30 miili kaugusel kaldast

Asi oli karm: Puusta lootis, et saab hakkama kaheksa tunniga, kuid tegelikkuses läks sellele kuus tundi otsa. Sest ühel hetkel tuul lihtsalt kadus. „Siis, 30 miili enne kallast tekkis küll rammestus, surnud punkt,“ räägib vapper piiga üleelamistest Õhtulehele. „Aga sõin veidi soolast toitu ja abilised motiveerisid mind.“

Puusta ei ütle seda kohe välja, kuid tunnistab peagi: jah, peast käis läbi mõte sõit ja võitlus katkestada: „Tekkis lootusetuse tunne, kallas oli veel kaugel ja aega oli juba kulunud palju. Ent nende mõtete tekkimisele aitas kaasa asjaolu, et mul oli liiga vähe energiat. Väike paus ja söömine andis uut energiat. Ja kui ühel hetkel maad nägin, teadsin, et suudan lõpuni.“

Mis aitas jätkata? Kas eesti naise jonn ja sitkus või olid kõrval niivõrd hästi motiveerivad abilised (kaatriga julgestanud ja abistanud meeskonnas olid abikaasa Matthew Rickard ning koduklubi Noblessneri jahtklubi treenerid Jaak Lukk, Ainar Annus, Marek Peet)? „Mõlemat, nii minu enda tahtmine kui ka teiste ergutamine. Ja mu füüsiline vorm on hea,“ muheleb Puusta.

Ta tutvustab olusid, millega pidi võitlema: „Viimase lõpu, viis tundi pidin tuulevaikuses lihtsalt pumpama. Viimased poolteist tundi liikusin täielikus pimeduses. Oli väga hea, et inimesed olid rannas vastas – tuled paistsid ja nad tegid lõket. Ma ei näinud ju üldse kallast, kuid see tulekuma näitas, millises suunas pean liikuma! Ning see paistis väga kaugele, ehk seitsme meremiili taha.“

Puusta räägib meremiilide keeles. Kes selle pikkusühikuga kodus pole, siis tegemist on umbes 1,85 kilomeetriga. Terve teekond Gotlandilt Saaremaale oli veidi rohkem kui 100 miili pikkune.

Ka olümpiamängud võtavad läbi

Kumb on raskem, kas Läänemere ületamine või olümpiaregatil osalemine? Võib ju tunduda, et päev otsa purjelaual püsti seista, vastu pidada ja viimasel kolmandikul „pumbata“ jääb selgelt peale. Kuid Puusta vastab teistmoodi. „Mõlemad on omamoodi rasked. Olümpial tuli nädal aega järjest sõita iga päev kolm sõitu kõrge pulsiga. See võttis võistluse lõpuks täiesti läbi. Nüüd tuli 14 tundi seista. Kui sööd, siis hoiad ühe käega purje ja teisega võileiba. Tõsi, käisin paaril korral kaheks-kolmeks minutiks ka kaatris.

Kui keegi veel tahab niisuguse tüki ette võtta, tuleb säilitada kannatlikkus. Oodata tuleb õiget ilma – Gotlandil võib olla üks, Saaremaal teine ja vahepeal merel kolmas. Sul peavad olema abilised, kaater ja kõik vajalikud vahendid mere turvaliseks ületamiseks. See on väga raske, aga teostatav!

Kui vaatan sõidule tagasi, ei olnud midagi väga hullu. Lõpus vaid tuul kadus ja mere ületamine venis pikaks. See oli vaimselt ja füüsiliselt raske, aga purjetamise ajal ei saanud väga arugi – kaater oli kogu aeg kõrval. Nüüd on juba väga hea meel – raske oli, aga tehtud sai!“ hüüatab Puusta.

Läänemere ületamise idee käis välja treener Jaak Lukk, pika retke eesmärk oli toetada puuetega inimeste purjetamisvõimalusi. Kes soovivad selleks annetada, saavad ülekande teha SEB panka, Eesti Paraolümpiakomitee kontole EE121010002019563005. Selgitusse märkida: „Annetus – purjetamine“.

Kolm on kohtu seadus, Puusta kolm stardiüritust

Puusta tegi Läänemere ületamiseks mitu katset ning neist alles kolmas õnnestus. „Esimest korda üritasime kolmapäeval Saaremaalt startida, kuid 6 kilomeetri kaugusel kaldast läks kaater katki – midagi juhtus mootoriga,“ räägib Puusta. „Uuesti proovisime laupäeval, kuid ilmaennustus polnud hea, tuult oli vähe ja kahe tunni pärast korjasime asjad kokku. Tegime õigesti, sest tol päeval tuult ei tulnudki ja me polnuks Gotlandile jõudnud.“

Tõsi, siiski jõuti Gotlandile, kuid kogu seltskonna ja kaatriga. Nimelt lubati pühapäevaks lõunatuult ning see soodustas Rootsist Eesti poole liikumist, mitte vastupidi. Nõnda ületati meri kaatriga, et Puusta saaks pühapäeval sama maa juba purjelaual ette võtta.