Eesti jalgpallikoondise peatreener Martin Reim.Foto: Toomas Tatar
Jalgpall
10. oktoober 2016, 04:00

Ott Järvela | Martin Reimi ametiaja avamatši märksõnad: tempo, julgus ja paindlikkus (1)

Eesti jalgpalli rekordinternatsionaali Martin Reimi karjäär Eesti koondise peatreenerina algas võidukalt – reedel alistati kodus 4:0 Gibraltar. Reimi debüüdi märksõnadeks olid tempo, julgus ja paindlikkus.

Esmalt rõhutagem, et kuigi Gibraltari alistamine oli Eesti jaoks kohustuslik, polnud võit ise tühine. Ka eelkõige amatöörmängijatest koosnevate kääbusriikide puhul kehtib reegel „kui ise ei võta, siis keegi niisama ei anna“. Seda sai tunda Läti, kes kaotas reedel kodus 0:2 Fääri saartele.

Jalgpalli üleilmastumine tähendab, et ka väetid omavad tippkvaliteediga üha enam puutepunkte, mis neid vähehaaval konkurentsivõimelise(ma)ks muudab. Ütlusest "lihtsaid mänge Euroopa koondisejalgpallis pole" on saanud klišee lihtsalt põhjusel – see on tõsi.

Eestilgi polnud reedel Gibraltari lihtne, ent 4:0 võit kosutas hinge ja rõõmustas südant. Ilmselt ka põhjusel, et mängupilt oli eelmise peatreeneri Magnus Pehrssoni käe all nähtuga tugevas kontrastis.

Ilmselgelt oli Reim rõhutanud tempo olulisust. Eestil oli algusest lõpuni kiire taga, ei mingit niisama kiigutamist ja uina-muinutamist, vaid pall nobedasti mängu. Hoogne jalgpall hoidis ärksana ka ilget ilma trotsinud 4678-pealise publiku.

Teiseks oli Eesti julge. Esmalt algkoosseisu nimetades, sest 18aastase Mattias Käidi põhirivistuses platsile saatmine oli avantüür. Tagantjärele tarkusena õigustatud, ent siiski avantüür. Võib võtta kergemat sorti mürki, et Pehrsson poleks soendanud säärast lüket teha, sest rootslase mantraks oli ettevaatus enne kõike.

Lisaks oli julge ka mänguplaan. Kui Pehrssoni suur armastus oli totaalne kontroll – kui pall on meie käes, siis ei saa midagi halba juhtuda! – siis Reimi meeskond mängis riskantsemalt. Enda väljakupoolel antud ambitsioonikad söödud venitasid vastase rivid harali ja võimaldasid mitmekülgseid rünnakuid. Sinna mindi omakorda suuremate jõududega ehk ei kardetud jätta tagala kindlustamist ainult kahe keskkaitsja (Ragnar Klavan ja Nikita Baranov) hooleks.

Mis viib meid omakorda kolmanda ja kõige tähtsama märksõna – paindlikkus – juurde. Kui Pehrssonil oli plaan, mille jaoks ta meeskonda väänama asus, kusjuures plaani muudeti vastasest tulenevalt minimaalselt, siis Reim lõhkus raamid.

Esiteks Pehrssonist hüljatud Siim Lutsu ja Henrik Ojamaa koondisesse ennistamise ja ka platsile saatmisega. Aga samuti Dmitri Kruglovi vasakkaitsjana kasutamisega (Reimi põhjendus: „Tal on tsenderduste tarbeks Eesti parim vasak jalg ja võis eeldada, et omame palju palli.“) ja Tarmo Neemelo kaasamisega – kui Gibraltari vastu olnuks seis 65. minuti kandis endiselt 0:0, saadetuks Neemelo platsile vastase kaitseliini segadust külvama. Pehrssoni sääraseid ebareeglipäraseid lahendusi kasutanud ei oleks.

Tempokas ja julge jalgpall ning paindlik lähenemine meeldisid nii meeskonnale kui ka publikule, kes lõpuvile järel Reimi nime skandeeris. Debüüt õnnestus, ees ootavad märgatavalt keerulisemad ülesanded. Võtmenüansiks on meeskonna täieliku keskendatuse säilitamine uue algusega kaasnenud esmase emotsiooni lahtumise järel.