1. Mis otsustas mängu saatuse?
Kaks lolli standardolukorda. Parem meeskond tänast mängu Lillekülas ei võitnud. Kreekal vedas, et nad juba esimesel rünnakul nurgalöögi said (Ken Kallaste libastus õnnetult) ning sealt edu, mida kaitsta. Ja eduseisu kaitsmises on kreeklased Euroopa meistrid aastast 2004.
Eesti domineeris suuremat osa kohtumisest, kuid avapoolajal valmistas probleeme löögile saamine (raami läks kõigest üks Sergei Zenjovi poolhädine pealöök), teisel realiseerimine (näiteks Ats Purje lõi 70. minutil peaga mõnelt meetrilt otse keskele, kus seisis väravavaht Orestis Karnezis).
Esimese 18 minutiga vigastuste tõttu kaks kaitsjat kaotanud Kreeka oli Eesti vastu pigem hädas kui et kontrollis kohtumise kulgu. Kahjuks kinkis väsimuse märke ilmutanud Aleksandr Dmitrijev 61. minutil Kreekale soodsalt positsioonilt karistuslöögi, mille Augsburgi vasakkaitsja Kostas Stafylidis ümber Eesti müüri, otse väravasse keerutas. Ühest küljest võib hurjutada müüri, teisalt polnud Dmitrijevil vaja toda viga teha.
Kas Eesti täna võitu väärinuks, on omaette küsimus, aga viiki raudselt!
2. Kas peatreener Martin Reimi tänases algkoosseisu valikus oli üllatusi?
Nii ja naa. Võrreldes Gibraltari mänguga tegi Reim kolm muudatust: vasakkaitses alustas Dmitri Kruglovi asemel Ken Kallaste, keskpoolkaitses Mattias Käidi asemel Aleksandr Dmitrijev ning Henri Anieri asemel oli algrivistuses Pavel Marin. Tõsi, viimati nimetatud lükkega kaasneb vangerdus Sergei Zenjov tippu ning Marin Zenjovi asemel paremale äärele.
Esmapilgul tundus üllatav muidugi 21aastase Marini alustamine paremal äärel. Debüteeris ju Marin A-koondises alles tänavu mai lõpus Balti turniiri mängus Leedu vastu. Tänane matš Kreekaga oli tema koondisekarjääri viies, kuid esimene valikmäng.
Samas tuleb tõdeda, et septembri alul kaitseväeteenistusest vabanenud Marini roll FC Levadia edukas sügises (neli võitu ja 2:2 viik Infonetiga) on olnud tähelepanuväärne (kolm väravat). Ta on mänginud isukalt ja efektiivselt. Samuti tasub meeles pidada, et Martin Reim lähtus algkoosseisu valikul eeldusest, et Eesti tegeleb rohkem kaitsmise kui ründamisega.
Võimalikud alternatiivid Marinile olnuksid Henrik Ojamaa, Ats Purje ja mööndustega ka Gert Kams ning Käit (Zenjov pole valikus, sest tema alustas tipuründes). Kahest esimesena nimetatust on Marin pallita mängus ilmselt distsiplineeritum ja meeskonnale kasulikum. Kams on koduklubis FC Floras paremkaitsja (Reim eelistab mängijaid oma naturaalselt kohalt mitte nihutada), Käit on Reimi jaoks pigem keskpoolkaitsja.
Ja sellele, miks Gibraltarit kahe väravaga kostitanud 18aastane Käit täna platsi südames Dmitrijevile ruumi tegi, on loogiline seletus: 100 korda sinist särki kandnud Dmitrijev on vastase mängu lõhkumise spetsialist. Muus osas ei tohiks kobisemist olla. Zenjov on Anierist kiirem ning Kallaste Kruglovist värskem.
3. Mis on suurim vahe tänase ja kuu aja taguse koondise vahel?
Usk. Nii mängijate kui poolehoidjate. Kui Emir Spahic kuu aja eest Bosnia ja Hertsegoviina 7. minutil juhtima viis, võis kodumeeskonnale tabelisse juba punktid ära kirjutada. Täna mitte. Vasilis Torosidis šokeeris Eestit juba 2. minutil, ometi ei tekkinud tribüünil tunnet, et nüüd on kõik. Lihtsalt erakordselt kehv algus, ent ei midagi lõplikku.
Eelkõige tugines too tunne reedel nähtule, kuid kiirele avaväravale järgnenud mäng tõestas, et õigustatult. Eesti ei löönud 0:1 seisul verest välja. Vastupidi, Sinisärgid haarasid mängu üle kontrolli, surusid kreeklased kaitsesse ning ehitasid rünnakuid kui oskasid. Lust oli vaadata!
Reedesest matšist eristas täna nähtut vaid vastaste kvaliteet. Seda nii pallita kui palliga mängus. Üldpilt – Eesti domineerib, vastane üritab nõelata – oli sarnane. Viimati suutis meie rahvusmeeskond tugeva satsi vastu nõnda hoogsalt rünnata kolme aasta eest kuulsas 2:2 viigimängus Hollandiga.
Südi partii ei jäänud märkamata ka fännidel, kes korduvalt „me usume Eestisse!“ skandeerisid. Magnus Pehrssoni viimastest mängudest toda loosungit ei mäleta...
Kahju vaid, et hea esitus tablool ei kajastunud.
4. Kes oli platsi parim mängija?
Konstantin Vassiljev. Eesti keskväljamaestro näitas teist kohtumist järjest, miks me kutsume teda maestroks, mitte lihtsalt keskväljameheks. Tekitas oivaliste söötudega kaaslastele nii mõnegi ohtliku olukorra, mis kahjuks realiseerimata jäid.
Niisamuti sooritas mitu vinget kauglööki, ent võrgus ei maandunud needki. Lisaks oli hingega mängus, mis peegeldus tema hoiakust ja žestidest, kui mõni oma mees kreeklaselt järjekordse vopsu sai.
5. Mida peavad meeskonnad edasist silmas pidades parandama?
Eesti - standardolukorrad kaitsefaasis. Viimase kolme kohtumisega on meile standarditest löödud seitse (!) väravat. (Bosnia neli, Gibraltar ühe ja Kreeka kaks) Tõsi, Gibraltari oma tänu suluseisulu ei lugenud, ent mõte jääb samaks. Nurga- ja karistuslöögid peavad olema meie leib, mitte Achilleuse kand.
Tõele aru andes võinuks Kreekagi paar tükki rohkem lüüa, ohtlikke šansse selleks oli.
Kreeka - meeste tervist. Kui Eestisse reisiti kahe põhikoosseisumeheta (Georgios Tzavellas ja Kostas Fortounis), siis täna lisandusid laatsaretti keskkaitsja Sokratis Papastathopoulos ja paremkaitsja Vasilis Torosidis). Järgmise mänguni on kuu, näis, kas mehed taastuvad või mitte.
6. Mida ütlesid asjaosalised?
Siia lisame esimesel võimalusel asjaosaliste kommentaarid.
7. Mis saab edasi?
Mõlemat koondist ootab selle aastanumbri sees veel üks valikmäng: Eesti kohtub 13. novembril Brüsselis Belgiaga, Kreeka võtab samal ajal kodus vastu Bosnia ja Hertsegoviina rahvusmeeskonna.
Kommentaarid