Ott Järvela | Me kõik oleme dopingu ohvrid (5)

Kokku on ROK pärast tänavu suvel peetud Rio olümpiat teatanud 33 Pekingis ja Londonis võistelnud sportlase dopingusüüst. Ära on võetud 19 medalit. Petiste sülemis annavad spordialadest tooni tõstmine ja kergejõustik, keelatud ainetest anaboolsed steroidid stanosool ja turinabool ning riikidest endise Nõukogude Liidu liikmed eesotsas Venemaaga.

Lisame siia enne Rio olümpiat avaldatud sõltumatu raporti, mis viitas keerutamata, et Venemaal eksisteerib riiklik dopinguprogramm. Samuti Norra suusataja Therese Johaugi juhtumi, mida saatvad pisarad, narrid õigustused ja võtmeküsimusi eiravad avaldused, aga eelkõige soov võita enda poole avalik arvamus ja lasta sel siis faktilist tõde materdada, on mõtlevale Eesti spordisõbrale paraku valusalt tuttavad. Doping siin, doping seal, doping iga kuradima nurga peal.

See kõik on masendav. Doping on keelatud, sest on tervisele ohtlik ja välistab ausa mängu. Dopingul on ainult ohvrid. Tarvitajad kannatavad füüsiliselt, tarvitajate jälgijad vaimselt.

Tippsport pole kaugeltki maailma kõige tähtsam eluvaldkond ja kuigi võistlemine on inimloomusesse programmeeritud, saaksime oma elud ka tippspordita elatud. Aga me ei taha ega pea. Elu meie planeedil on piisavalt arenenud, et paljud saavad lisaks eluspüsimisele keskenduda ka naudingutele ning tippspordi jälgimine on üks eelistatumaid variante. Šõubisnis jah. Aga selline, mis läheb korda silmatorkavalt suurele protsendile inimestest.

Jalgpalli MMist ja olümpiamängudest suurema hulga inimeste tähelepanu suudavad köita ainult katastroofid ja muud ebameeldivad sündmused. Tippspordi erandlikkus peegeldub tema positiivses agendas – tähelepanu koondavaks teguriks on õhin, elevus ja rõõm. CNNi tippuudiste puhul aga kartus, pettumus, viha või hirm.

Paraku tähendab iga dopingujuhtum valusat hoopi tippspordi positiivse agenda pihta. Olümpiamängude väärtus kahaneb iga vahele jäänud petisega. ROK saeb oksa, millel ise istub, sest tal pole valikut – dopingu ees silma kinni pigistamine tähendaks sohiga leppimist, mis omakorda hukutaks olümpia, sest võistluse elujõulisuse tagab usaldusväärsus. Vahet pole, kas pettus viidi läbi dopingu, äraostmise või mingi mehhaanilise nipiga. Pettus on pettus ja petis on petis. Võime vaid loota, et oks on piisavalt paks, et saagimise vajadus lõpeb enne murdumishetke.

Iga inimene, kellele tippsport korda läheb (kui neid ridu loed, kuulud ilmselt nende sekka), tunneb ju iiveldust/kurbust/nõutust/masendust (vali üks või mitu varianti), kui meenutab hetki, kuidas petiste võitudele sai aastate eest kaasa elatud. Eriti siis, kui tegu kaasmaalastega, kelle edu tekitas terves ühiskonnas laulupeoga võrreldava ülevuse.

Nüüd selgub, et kõik sealt saadud emotsioonid olid õõnsad ja võltsid. See on rõve ja vastik. Ja väga tähtis põhjus, miks igasugune (ka kaudne) dopingu õigustamine on vale. Me kõik oleme juba praegu dopingu ohvrid. Võõrutusravist keeldumine oleks märk, et meil polegi pikas plaanis mingit lootust, sest vales või vale nimel elamine on sama õõnes kui dopinguvõitudest saadud emotsioonid.