Foto: Aivar Kullamaa
Liigume
7. november 2016, 08:30

Kas Mihkel Raud võib trenni teha? (6)

Eesti on südamehaigustesse suremuse poolest Euroopas esirinnas. Rohkem tabavad südamehaigused mehi, kes tihtipeale ka arsti juurde minemist viimase võimaluseni väldivad. Saatsime teistele meestele eeskujuks koormustestiga oma südant kontrollima Mihkel Raua.

Südamehaiguste avastamiseks on mitmeid uuringuid. Praegu kehtib põhimõte, et kergemini tehtavate ja odavamate juurest liigutakse keerukamate ja kallimateni. Esimene samm südametervise uurimisel on EKG perearsti juures. “Kui perearst leiab lisaks patsiendi kaebustele EKGs kõrvalekaldeid, tellib ta lisauuringud või saadab patsiendi kardioloogi juurde edasi,” selgitab Põhja-Eesti regionaalhaigla funktsionaaldiagnostika osakonna kardioloog Meelis Vainu. Just niimoodi jõuavad inimesed ka koormustestile. Regionaalhaiglas tehakse koormusteste valdavalt sama haigla patsientidele, kuid neid tehakse ka polikliinikutes, spordimeditsiinikeskustes ja paljudes spordiklubides. Vahe on selles, et haiglas testitakse südamevaevustega inimesi, mujal terveid inimesi ja sportlasi.

Vainu selgitab, et diagnostilise koormustesti mõte on provotseerida vaevusi, raskematel juhtudel ka valusid, ja sellepärast tuleb igasse testi suhtuda tõsiselt – juhtuda võib igasuguseid asju. Sellepärast on nurgas valmis ka elektrišokiaparaat. “Me vaatame, kuidas süda koormusega hakkama saab, kuidas inimene end seejuures tunneb, ning anname tulemuste alusel hinnangu,” räägib Vainu. “Saame hinnata koormustaluvust ehk seda, kui heas vormis inimene on. Mida kauem ta testil vastu peab, seda parem on vorm.”

Arst on just sissejuhatava jutu ära rääkinud, kui saabubki väikese hilinemisega riigikogulane Mihkel Raud. “Tulin nii ruttu, et võttis lausa veidi hingeldama,” ütleb ta. Kohe alustamegi.

Kvalifikatsioon

Kõigepealt pannakse Mihkel pikali ja õde kinnitab tema keha külge elektroodid. Samal ajal ilmub arsti ette ekraanile pilt sellest, kuidas Mihkli süda töötab. Õde mõõdab ka tema vererõhku ning need andmed lisatakse protokolli. Veel lähevad kirja sünniaasta 1969, pikkus 182 cm ja kaal 95 kg. Viimase kohta ütleb arst, et see on natuke probleemne, ja ka Mihkel ise tunnistab, et suvi on spordi mõttes laisalt möödunud ning kaal veidi kontrolli alt väljas. “Ma olen ka praegusest palju suurem olnud,” lisab ta.

“See test on puhas füüsika. Mida suurem su kehakaal on, seda raskem on ka see test. Isegi mõnekilone vahe annab juba tunda,” selgitab dr Vainu. “Samas ei ole kaal selle testi tegemisel vastunäidustus. Enamasti on meie patsiendid ülekaalulised, seevastu sportlikke saledaid meesterahvaid näeb siin harva.”

Protokolli läheb ka Mihkli pulss lamades ja selle kohta ütleb doktor “natukene kiire”. Samas märgib Vainu, et ajakirjaniku ja fotograafi kohalolek võib pisut ärevaks muuta. Mihkel ise lisab, et tegelikult ta pabistas, kas ikka jõuab õigeks ajaks kohale, ja nagu kiuste juhatas Google Maps ta vale maja juurde. Arst uurib, kas Mihkel võtab mingeid ravimeid ning kas südamega on olnud mingeid probleeme. Vastus mõlemale küsimusele on ei.

“Kardiogramm näitab, et kõik on korras ja testitav võib asuda koormusrajale. Me selgitame enne rahuolekus välja, kas inimene üldse tohib koormustesti teha,” selgitab Vainu.

Läks!

Algus on rahulik – Mihkel käib 2,7 kilomeetrit tunnis 10protsendise tõusunurgaga. “Jaluta nüüd nagu seenemetsas, ära kuskile kiirusta ega kella vaata. See on kohanemine. Oluline on, et sul oleks hästi mugav ja rahulik kõndida,” juhendab arst, kelle ees ekraanil jookseb pidevalt info Mihkli südamenäitajate kohta. Iga etapp liikuvrajal kestab 3 minutit, misjärel kiireneb tempo ja suureneb ka tõusunurk. Mihkli ealine pulsipiir on 156 ja mida kauem selle kättesaamiseks tuleb rajal kõndida, seda paremas vormis ta on. “Heas vormis inimene ei saagi seda kätte ja samamoodi ei pruugi seda saavutada haige südamega – pulss lihtsalt ei kiirene,” selgitab Vainu. Esimese etapi läbib Mihkel eeskujulikult – pulss on normis, samuti vererõhk.

Järgmised 3 minutit on tavaline rahulik kõndimine 4 kilomeetrit tunnis. “Lähed nagu Toompeale mäest üles. Kiiret ei ole, aga kohale pead jõudma,” õpetab Vainu. Pulss on 120, mis sellisel koormusel normaalne. Ka hingeldama teine käik veel ei võta. Mihkel ütleb, et jooksurada on talle väga tuttav ja kui ta ise sellel trenni teeb, siis paneb ta kõnnitempoks 6 km/h ja jooksutempoks 9 km/h. Pulsikella ei kasuta, vaid teeb tunde järgi. “Jälgi hästi enesetunnet, et sa üle ei pinguta,” soovitab Vainu.

Selle 3minutilise seti lõpuks lööb Mihkli süda 139 korda minutis, aga hingeldamist pole. Kolmas etapp on juba karmim – 5,4 km tunnis, tõus 14 protsenti. Mihkli pulss hüppab 146 peale ja juba ajab ka natuke higistama. “Praegu läheb stabiilselt ja see on optimaalne koormuse intensiivsus, ilmselt nii jaksaks sa pikalt?” uurib arst. “See jääb meil aga viimaseks etapiks, sest tahame saavutada 90 protsenti ealisest maksimumpulsisagedusest.”

3 minutit hiljem on testimisetapp läbi. “Oli kuulda, et rääkides muutus Mihkli kõne pisut hakituks – see ongi tema piir. Ja siit kõige lihtsam nõuanne nendele, kes lähevad jooksma: jookske sellise tempoga, et saate vabalt kaaslasega rääkida. Kui tunnete, et rääkida ei suuda, siis teete endale juba liiga,” ütleb Vainu. “Sellises vanuses meesterahvad, kellel pole kaaluprobleemi, jõuavad reeglina ka järgmisesse etappi, mis on päris kiire astumine. Aga meil on aeg lõpetada, sest saime juba vajaliku pulsi kätte.”

Taastumine

Kuigi sammumine on läbi, pole koormustest veel lõppenud. Nüüd jälgib arst Mihkli taastumist ehk jälgib, kui kaua kulub aega pulsi rahunemiseks. “Anname kaks hinnangut – koormustaluvusele ja taastumisele. Taastumine sõltub sellest, milline on inimese sportlik treenitus,” räägib arst. Mihkel ei tarbi alkoholi ega suitseta. Üldiselt on suitsetajate aeroobne võimekus palju väiksem hoolimata sellest, kui heas füüsilises vormis nad on. Võib ka vastupidi olla – et inimesel on väga head kopsud, kuid süda haige.

Taastumiskiiruse eest saab Mihkel kiita. Lõpptulemusena hindab arst tema vormi viiepallisüsteemis hindega 3+. “See on praeguse hetke seis, arvestades töökoormust, sportlikku vormi, kaalu. Kõik asjad on korras, me ei leidnud rütmihäireid, vererõhud käitusid viisakalt, pulsitõusukõver ja taastumine olid korras. Vaevusi, nagu õhupuudus, valud, rütmihäired, ei tekkinud,” lisab arst. “Väga oluline on, millal testi teha. Näiteks kui inimene on haige olnud, siis on tulemus hoopis teine. Kopsupõletik mõjub näiteks kuu aega ja sel perioodil ei olegi mõtet südant koormata.”

Lõpetuseks prindib masin välja protokolli ja kogu info testi kohta ning samal ajal jõuab see juba haigla arvutivõrku, kus on arstidele kättesaadav. “Maratonile me selliste tulemustega ei luba, aga trenni tegema küll.” Vainu annab nõu, et joostes võiks Mihkli pulss olla 150 ümber. “See ei ole organismi maksimumpiir, vaid esimene aeroobne piir. Ja jookse enesetunde järgi, mitte nii, et paned jooksulindi 8 km/h või 10 km/h peale käima ja püüad iga hinna eest joosta. Kui tunned, et õhku pole, siis võta aeglasemalt. Samas hästi puhanuna on keha jõudlus suurem ja saad joosta sama pulsiga ka kiiremini,” sõnab Vainu.

Mihkel ise on tulemuste üle rõõmus. “Tulemused on ootuspärased, sest ma tõesti ei ole ehk praegu oma parimas vormis. Suvi läks kuidagi ilma trennita, kuid muidu tegelen spordiga küll. Riigikogu töö on selline, et tihti tuleb ette tunni-poolteise pikkusi pause. Olen neid kasutanud treenimiseks. Meil on ju jõusaal, kus saab ka jooksulindil käia. Mul on spordiriided töö juures olemas ja kui vaba hetk tekib, siis kasutan selle ära. Istuvat tööd tehes lihtsalt tekib tunne, et vajad liikumist,” räägib Mihkel. “Ka ujumas olen tihti käinud. Varem koguni iga päev. Nüüd aga on see ka soiku jäänud, sest hakkame kolima ja eks tuleb endale uus kodulähedane ujula otsida. Aga jah, kaaluprobleemi ma tean ja sellega tuleb tõesti tegeleda. Aga üldiselt on väga hea meel, et kõik on korras ja midagi hullu ei avastatud.”

Koormustest on pool sajandit vana leiutis

Eelmise sajandi 60. aastail mõtles Ameerika kardioloog Robert A. Bruce välja meetodi, kuidas südame tööd kasvaval koormusel hinnata. Nii nagu keegi ei osta autot proovisõiduta, on ka südame seisukorda keeruline hinnata rahuolukorras. Bruce koos insenerist partneriga leiutas koormusraja ehk liikuva lindi ja sõnastas põhimõtte, kuidas hinnata lindil liikuva inimese näitajaid. Seda hindamiskompleksi nimetatakse Bruce’i protokolliks ning see on kasutusel kõikjal maailmas.

Artikkel ilmus esmakordselt 2015. aasta Tervis Plussi oktoobrikuu numbris.