Need ning paljud sarnased aktuaalsed pealkirjad on peale Eurostati uusimat raportit meediakanalid kihama löönud. Nimelt, on viimase kolmekümne aastaga lääneriikide elanikkonna, seal hulgas eestlaste, keskmised kaalunumbrid rekordkiirusel tõusnud. Nii kodu- kui ka välismaised meditsiinitöötajad ja teadlased on rasvumise tituleerinud epideemiaks. Mõjutab ta ju ebaproportsionaalselt suurt hulka heaoluriikide rahvastikust. Inglise keeles on sellele nähtusele antud sõna globesity (global + obesity), mis tähendab üle maailma levivat ülekaalulisust. Mis asi üldse on rasvumine, miks meile rasvkude ja kas ülekaalulisust seostatakse ka stigmadega?
Mis on rasvumine ja kuidas seda määrata?
Rasvumine, tuntud ka kui inglise keelne väljend obesity, tuleneb ladina keelsetest sõnadest obesitas ja obesus, mis tähendavad otsetõlkes ’rasvumist’ ja ’kedagi, kes sõi end paksuks’. Nende juured pärinevad aga sõnadest ob (mis tähendab üle) ja edere (mis tähendab söömist) ehk siis kokkupandult ülesöömist. Rasvumine on keeruline krooniline haigus, mis põimib sotsiaalsed, psühholoogilised, geneetilised, metaboolsed, kultuurilised, käitumuslikud jm faktorid. Olukorra keskmeks on pikaaegne energia bilansi tasakaalutus – energia tarbimine on olnud suurem kui energiakulu. Tegelikkuses, on rasvumine häire, mis erineb rasvkoe ladustumise, jaotuse ja füsioloogiliste tagajärgede poolest. Pea iga indiviid on erinev. Esimesed inimesed, kes tunnustasid rasvumist kui meditsiinilist haigust olid Hippocratese all õppivad Vana-Kreeka aegsed arstid. Kuna läbi ajaloo on toitu olnud ebapiisavalt, nähti seda kui väga jõukate inimeste konditsiooni.
Kõige tuntum rasvumise ja ülekaalulisuse määratlemine ning klassifikatsioon käib Kehamassiindeksi (KMI) arvutamise kaudu. Kehakaalu (kg) jagamine pikkuse (cm) ruuduga, annab suhte, mille alusel on võimalik hinnata ülekaalulisust, rasvumist ja kaashaigustesse haigestumise riski. Arvutus on soost ning vanusest sõltumatu. Näide, 175 cm pikk indiviid kaalub 77kg, seega on tema KMI = 80:1752 = 26.1 kg/m2. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel langeks too KMI ülekaaluliste lahtrisse. Alakaaluliseks peetakse inimest, kelle KMI on alla 18.5 kg/m2, normaalkaaluliseks 18.5-24.99 kg/m2, ülekaaluliseks 25-29.99 kg/m2 ning rasvunuks üle 30 kg/m2. Kuna üle 30 kg/m2 kehamassiindeksiga inimeste hulk on tõusnud, otsustati määramisel kasutada piirväärtusi. See tähendab, et 30-34.99 kg/m2 käsitletakse kui rasvunud 1. klassi, 35-39.99 kg/m2 rasvunud 2. klassi ja üle 40 kg/m2 rasvunud 3. klassi. Uuringutest ilmneb selge seos rasvumise (kõigi kolme klassi) ja suurenenud kaasuvate haiguste (teise tüübi diabeet, vähk, südame veresoonkonna haigused, astma, krooniline seljavalu, uneapnoe, metaboolne sündroom) vaheline risk. Lisaks KMI-le mõõdetakse veel ka vööümbermõõtu. Meesterahva vööümbermõõdu 102cm ning naisterahva 88cm ületamine viitab kõrgele vöökoha rasvumisele ning on üks peamisi ainevahetushäirete põhjuseid.
Milleks meile üldse rasvkude?
Rasvkude on anatoomiline termin sidekoele, mis koosneb rasvarakkudest. Peale energia talletamise, keha isoleerimise ja kaitsmise on viimaste uuringute kohaselt rasvkudet hakatud pidama ka endokriinseks organiks. See tähendab, et rasvkude vabastab vereringesse hormoone, mis aitavad säilitada organismi sisekeskkonna tasakaalu. Leptiin, adiponektiin ja resistiin on neist kuulsaimad näited. Leptiin on söögiisu pärssiv hormoon, mida rasvkude eritab proportionaalselt oma massiga vereringesse, kust ta omakorda liigub edasi ajju, täpsemalt hipokampusesse. Seega ütleb loogika, et mida rohkem keharasva, seda rohkem eritatakse leptiini ehk täiskõhutunde hormooni, et vähendada söögiisu ning ühtlasi ka sissesöödud energiahulka. Jah, rasvunud inimestel ongi tavaliselt kõrgem leptiini tase veres kui normaalkaalus inimestel. Aga neil on ühtlasi ka suure tõenäosusega tekkinud leptiini resistentsus. Selle pärast võivad paljud rasvunud või ülekaalulised tunda end pidevalt näljasena olenemate kehavarude olukorrast. Leptiini resistensuse all kannatavad inimesed söövad rohkem kui tarvilik, aga kõht ei saa täis, sest täiskõhutunde hormooni jõudmine hipokampusesse on blokeeritud. Kas kaalulangetus on ikka puhtalt tahtejõu küsimus? Kuna meie maod kaloreid lugeda ei oska, peab küllastatuse märguanne saabuma ajust. Süsteemi rikke tõttu toimub aga mittetahtlik ülesöömine ning sestap potentsiaalselt ka kaalutõus.
Nõrga iseloomuga, laisk ja harimatu?
Vaid kakskümmend aastat tagasi õpetati dietoloogia tudengitele, et rasvumise teke ja olemus on keeluline, kuid üks peamisi põhjusi on inimese nõrk iseloom ning suutmatus toidule vastu panna. Ravi iseenesest olevat lihtne –tuleb luua energia defitsiit, mis näeb ette energia tarbimise vähendamist alla energiakulu. Saavutatud kaalu hoidmiseks peab patsient ettenähtud dieeti järgima elu lõpuni. Siit ka küsimus. Ülekaalulisus ja rasvumine – ainult inimese isiklik vastutus? Kuigi kaalutõus sõltub suurel määral sellest, mida suhu pistetakse, tasub arutleda fakti üle, kas tõesti oli 2014. aastal kaks miljardit tahtejõuetut inimest. Üks osa vastusest on maetud toidu keskkonna muutustesse. Pärast Teist maailmasõda on arenenud maailm näinud üha suurenenud odava, maitsva ja energiatiheda toidu laialdasemat kättesaadavust, mis on omakorda väga tõhusalt turustatud. Aina ostma kutsuvad reklaamid, aga ka kohati kavalalt disainitud pakendid soodustavad eneselegi märkamatut ehk passiivset ülesöömist (peidetud rasv, suhkur, sool). Keskmine inimene teeb päevas umbes 200 toiduga seotud otsust. Teadlik on ta neist vaid umbes kahekümnel korral. Tõenäosus, et kõik valikud tervist paitavad, on väike. Üks võimalus oleks, et valitsus võiks ju toiduainetööstuse tegevust seadustega reguleerida. Siis satub aga tule alla demokraatia – kas nad peaks ja võiks mängida inimestele lapsehoidjat või pigem lasta vabal turul oma korrektuure teha? Lisaks, on muutused toimunud ka meie tehiskeskkonnas. Istuv kontoritöö, autoga tööle sõitmine ja vähene liikumine vabal ajal on kõik rasvumisepideemiat kujundavad tegurid. Kombineeritult geneetilise fooniga (näiteks leptiinipuudulikkus) on kilod kerged end külge haakima. Keskkonna ning geneetika koosmõju rasvumisele tuleb rohkem rõhutada. Seda selle pärast, et peale inimese teadlikkuse tõusuga tuleks muuta ka praegust elukeskkonda. Rasvunud ja ülekaalulised inimesed ei ole alati ’’ise oma hädas süüdi’’.
Kuidas aidata? Mida teha?
Juba 1992. aastal oli Euroopa rasvumise probleemiga silmitsi. Avaldati arvukaid meetmeid inimeste teadvuse tõstmiseks ning energiavoo tasakaalustamiseks. Tundub, et dietoloogide ning toitumisnõustajate populaarsus on seega kasvamas. Praegune dieet-ravi sisaldab endas toitumiskäitumise stabiliseerumist (regulaarsed toidukorrad, nälgimise, liiga piiratud söömise, söömasööstude ja sagedase snäkkimise lõpetamine), toitumise toiteväärtuse tõstmist, kaalulangust ja selle säilitamist ning füüsilise aktiivsuse tutvustamist patsiendile. Kahjuks on üks-ühele dietoloogi vastuvõtt väga ajakulukas ning sestap tuleb kasutada tõhusamaid meetmeid. Inimeste teadlikkuse tõus läbi toitumisteaduse ekspertide kampaaniate, töötubade või blogidega on üks võimalustest. Kindlasti tuleb osa vastutusest võtta ka toiduainetööstusel, kes on juba tegelikult paar sammu läbipaistvuse poole astunud. Valgusfoori süsteemid pakenditel, kiirtoidulettidel energia hulga teavitus ja tervislike toodete arendamine tulevad kohe kiirelt meelde. Ühte võlunippi probleemi peatamiseks pole, vaid tuleb tegutseda süsteemselt ning riikide üleselt.
Globesity ei ole jätnud puutumata ei arenenud ega ka üksikuid arengumaid. Olgugi, et lisakilod on seotud inimese individuaalsete toiduvalikutega, tuleb meil kõigil laveerida keskonna, geneetiliste, individuaalsete, kultuuriliste ja paljude muude mõjukate tegurite vahel. Kõik rasvunud või ülekaalulised inimesed ei ole laisad, nõrgad ja väikese tahtejõuga, vaid nad jäänud piltlikult öeldes evolutsiooni hammasrataste vahele. Nii meditsiinitöötajad kui ka tavainimene peaks ja võiks olla rohkem tolerantsemad, sest see haigus võib mõjutada nende lähedasi, lapsi või parimat sõpra.
Loe postitusi põnevatel terviseteemadel http://tervisefoorum.ee/category/blogi!
Las ma kordan seda: meie veresoonte vigastuste ja põletike põhjus on madala rasvasisaldusega toidukava, mida on juba aastakümneid soovitanud üldlevinud meditsiin.
Mis on siis kroonilise põletiku peamised tekitajad? Lihtsalt öeldes on selleks rafineeritud lihtsüsivesikute üleküllus (suhkur, jahu ja kõik neist tehtud tooted) ja liigne omega-6 taimeõli tarbimine, mille hulka kuuluvad soja-, maisi ja päevalilleõli ning mida leidub paljudes rafineeritud toitudes.
Kujutlege hetkeks jäikade harjastega pintslit korduvalt enda pehme naha vastu hõõrumas, kuni nahk hakkab punetama ja peaaegu verele läheb. Sa jätkad seda igapäevaselt mitu korda päevas viis aastat järjest. Kui suudad selle valuliku hõõrumise välja kannatada, jääks ikkagi alles veritsev, üles paistetanud ja nakatunud ala su nahal, mis iga järgneva vigastusega üha hullemaks muutuks. See on hea näide, millega võrrelda sinu kehas praegu toimuda võivat põletikuprotsessi.
Hoolimata sellest, kas põletikuprotsess toimub seesmiselt või väliselt, on tulemus sama. Olen lähedalt näinud tuhandete veresoonte sisemust. Haige veresoon näeb välja nii, nagu keegi oleks võtnud pintsli ja sellega korduvalt veresoone seina vastu hõõrunud. Meie söödav toit tekitab me kehas iga päev korduvalt väikesi vigastusi, millest saavad omakorda suuremad vigastused, mistõttu keha reageeribki sellele pidevalt ja olukorrale kohaselt põletiku esile kutsumisega