Avo KeelFoto: Jörgen Norkroos
Võrkpall
29. detsember 2016, 23:12

Avo Keel otsustavast punktist: lambihoidmistala oli õiges kohas

Avo Keel tüüris Pärnu võrkpalliklubi kolmandat aastat järjest Eesti karikavõitjaks, kui täna alistati ülipingelises finaalis 3:2 Tallinna Selver.

Paarkümmend minutit on mängu lõpust möödunud. Oskate mingi konkreetse nüansi välja tuua, mille pealt võit tuli?
Meestel oli täna individuaalseid madalseise, kes ei saanud mingil perioodil rünnakut käima või servi kõige paremini kätte, aga nad tulid üksikult ega kestnud kaua.

Ehk et mina arvan, et meie meeskonna ülioluline relv ongi see, kui jaksame igast seisust iga palli pärast kakelda. Seda on ka pealtvaatajad näinud, et meil sel aastal vahel tekib liiga palju selliseid momente, kus vastane on 3-5 punktiga ees ja meil kaob sportlik agressiivsus ära ja iga palli pärast võitlemist jääb vähemaks. 

Kui on kvaliteediga vastane, siis sellest piisab. Täna seda [kadumist] polnud. Kui nii suudame, siis vahel tulevad sellised oskused ja jõuvarud ilmsiks, mida ei tohiks iga kord ollagi.

Selver võttis viiendas geimis teie eduseisul 13:11 veel aja maha, mida oma meestele seal rääkisite?
Seal, nagu ikka, tuleb tegeleda tõenäosusega, mis on statistika abil väljaarvutatud, et kust see rünnak võib tulla. Vaatasime, mis siin mängus on toimunud ja võtsime blokikohariske. See on selline 50-60 olukord.

Aga saime sealt ükskord tempole hea pidurduse, suutsime ära realiseerida ja nii see lõpp läks.

Kas 3:2 võit niisuguses mängus on magusam kui 3:0?
Ikka, pinge on ju kauem kestnud. Rõõmutunne on suurem. Mina mõtlen nii, et kui oled 2:0 ees ja kolmandas geimis 24:19, siis juba ootad seda lõppu. Selline seis mängitakse harva kinni. Aga 14:14 viies geim...

Täna läks ka nii see viimane punkt, et lambihoidmistala oli õiges kohas. [Denis] Losnikov mängis hea kaitsepalli tegelikult, tugev rünnak oli, ta oli ilusti all, aga lagi jäi madalaks.

Pojal Markkusel esimene võit põhimängijana, kuidas team esitusega rahule jääte? Kas andis kindlust, et teine poeg on ka jõudnud sellisele tasemele nagu peab.
Ei, sellisel tasemel nagu peab, ei ole kumbki poeg. Alati saab ju paremaks minna. Aga Markkusega olen väga rahul. Paar korda tahtis natuke liiga hästi ja vastasele ootamatult mängida, et võinuks lihtsamini. 

Aga muidu jah, seda peab vastaste käest küsima, kas Markkus on lihtne sidemängija või mitte. Mina ei oska hinnangut anda. Treeningutel mängime kindlasti kiiremini ja uhkemalt, finaal on finaal. Markkusel oli see esimene ka, ta oli tubli.

Kaks nädalat on nüüd pausi enne, kui liiga taas pihta hakkab. Kuidas seda kasutate?
Koguneme teisel jaanuaril. Traditsiooniliselt, kui rohkem aega, teeme natukene teistmoodi trenni, et füüsist turgutada. Üheksandal võtame jälle pallid kätte. Kümnendal tuleb liider Tartu meile treeningmängu pidama.

Ahjaa, unustasin teistele [väljaannetele] öelda. Ütlesin pärast või enne Tartu liigamängu, et [Argo] Meresaar (Tartu abitreener - M.T.) oli kõva mängumees, aga treenerina veel noor ja roheline. Ta rääkis mingist hästi tugevast poolfinaalist, mis kuskil kellegi vahel oli olnud (Tartu ja Selveri karika poolfinaal - M.T.). Mina ei tea, võitja tuli poolfinaalist, kus meie Järvamaaga olime. Tervisi talle!

Viimaseid sõnu ei tasu liigtõsiselt võtta, vaid tegu oli sõbraliku torkega.