Henry Rull | Eesti korvpallurite põud (1)

Meie mõistes ei saa mängijate valiku üle kurta BC Kalev/Cramo ega Tartu Ülikool. Kui esimene on Eesti rikkaim klubi ning võib endale koduste konkurentidega võrreldes lubada küllaltki sügavat ja kvaliteetset koosseisu, siis Tartu on mullusega võrreldes vähenenud eelarvest hoolimata saanud kokku huvitava seltskonna ning Cramole on hambaid näidatud küll ja veel. Tõsi, Gert Kullamäe on pidanud vahel mängijaid võtma Tartu esiliigatiimist ning treeningutel pole alati olnud võimalik viis-viie vastu mängida.

Rapla on sisuliselt hooaja algusest saati otsinud lisa korvi alla ning treeningutel ollakse samuti kohati raskuses viis-viie vastu treenimisega, sest küllaldase tasemega mängijaid pole piisavalt ning niisama trennikehi pole ju mõtet kaasata.

Pärast ekskoondislase Kristo Saage lahkumist Valgast ütles meeskonna mänedžer Antti Vasar Postimehele, et täiendust peab otsima Lätist, sest Eestist lihtsalt pole kedagi võtta.

Hõreda ja puuduliku koosseisuga on veel Pärnu, Rakvere Tarvas, TTÜ ning TLÜ/Kalev, mistõttu on lihtne järeldada: kuna Eestis pole küllaldaselt vajaliku tasemega kohalikke mängijaid ning enamik klubidest ei jaksa üle kahe-kolme piisavalt kvaliteetse välismaalase palgata, üritatakse läbi ajada umbes seitsme mängumehega.

Ent on ju ilmselge, et pikka hooaega, kus lisaks kodusarjadele pallitakse näiteks ka Balti liigas või eurosarjas, on ahta koosseisuga maruraske edukalt mängida. Samas ei eksisteeri variandina tasemelati langetamine, sest nii ei pruugi tulemused fänne, treenereid ja klubijuhte rahuldada. Nõnda jääbki üle sisuliselt vaid üks variant: teha tööd oma noortega, mängida kuue-seitsme-kaheksa mehega ning loota parimat. Nii kehtib enamiku Eesti klubide puhul.

Kolleeg Andrus Nilk kirjutas detsembris Eesti Päevalehes: „Välismaalaste hulk korvpalli meistrivõistluste meeskondades hakkab ületama talutavuse piiri. Jutt, et ilma võõrmängijateta pole Cramo Ühisliigas, Tartu eurosarjas ja mõni teine klubi Balti liigas konkurentsivõimeline, ei päde. Euroopa praktika osutab, et tippkonkurentsis löövad läbi meeskonnad, mis luuakse kodumaa väga heade oskustega korvpalluritest, kelle kõrvale palgatakse vähemalt sama tasemega tegijaid välismaalt. Viimane aeg on hakata eelistama kodumaa mängumehi.“

Kahtlemata kirjutavad Nilgi repliigile alla mitmed korvpallisõbrad ning teoorias on jutt ju ilus, kuid küsin vastu: kes on need eestlastest mängijad, keda Cramo, Tartu ja teised meie klubid enda ridadesse tahavad, kuid kes praegu Eestis ei mängi ning on nõus sünnimaale naasma?

Siim-Sander Vene, Kristjanid Kitsing ja Kangur, Tanel Kurbas, Jaan Puidet, Rait-Riivo Laane ning arvukalt noormängijaid teenivad leiba võõrsil, ent kas nad oleksid nõus praegu Eestisse naasma? Olen veendunud, et vastus on „ei“. Kõik teised piisava tasemega eestlased on juba kodumaaklubide palgal.

Klubid peavad jagelema ohtliku Eesti korvpallurite põuaga, mis nõuab veelgi hoolsamat tööd noortega. Kõik selleks, et meistrivõistlused ei manduks poolamatöörliigaks, kus peab profiklubisid tikuga taga otsima.

Lõpetuseks, Nilgi viide Vana Maailma praktikale on väär: mullu Euroliiga finaalis Moskva CSKAle kaotanud Fenerbahce ridades polnud kandvat rolli peale kodustatud ameeriklase Bobby Dixoni ühelgi türklasel, samamoodi jäi hooaja jooksul karjuvalt kahvatuks kolmandale-neljandale kohale tulnud Krasnodari Kubani ja Vitoria Kutxa vastavalt venelaste ja hispaanlaste panus.